Minna Puidak lükkas kardina kõrvale ja vaatas aknast välja ning seejärel otsustas: suur tuul ei luba seekord õue minna.
Varsti jäi aga õuemineku plaan katki juba sellepärast, et sisse astusid külalised.
104-aastane naine võttis vastu sünnipäevakülalisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minna Puidakul, kes elab Pärstis oma õpetajast tütre Eve Hendriksoni kodus, oli esmaspäeval 104. sünnipäev. Külalisi oli olnud ka juba laupäeval ja pühapäeval.
«Meil on igal aastal ema sünnipäeval nagu suguvõsa kokkutulek,» rääkis Eve Hendrikson. Esimest korda olid sugulased kogunenud siis, kui nende vanim oli saanud 99-aastaseks. Seekord oli juba kuues niisugune kokkusaamine.
Enne tähtpäeva oli tütar emalt küsinud: «Mida vanasti külalistele pakuti?» — «Kui tulid head külalised, tehti ikka pannkooke.»
Perenaine oligi külaliste ootel koogitaigna valmis seganud ning muud head-paremat valmis pannud. Kohv ootas juba termoses: ema joob päevas umbes viis tassitäit, rüübe ei tohi olla lahja.
«Kui ma olin 102-aastane, oli mu tervis päris korras,» rääkis 104-aastaseks saanu. «Praegu olen veidi käest ära.»
Kõrvakuulmine ja silmanägemine on Minna Puidakul juba mõnda aega kehv ning tubades liikudes saab ta tuge seintest. Ometi võtab ta aeg-ajalt kätte pastaka, et mõni rida mälestusi kirja panna, või ette ristsõnavihiku, et otsida mälust sõnu.
Kirjatöös on abiks luup.
Tütar tõi teisest toast «Superkuma» number üheksa. Lahenduste vahel jäid selles silma ka augud. Eakas naine vabandas: «Ma ei tea neid uuemaid sõnu.»
Ka igapäevastes protseduurides ei vaja ema tütre abi. Voodigi teeb ta päevaks ise üles ja ükspäev oli oma villased sokid puhtaks pesnud.