Suusataja nägi sutt

Juhan Änilane nägi looduses hunti esimest korda ja oli sellise kogemuse üle väga rõõmus. Hirmu ta tol hetkel ei tundnud ning asjatundja kinnitusel polnud selleks ka vähimatki põhjust.

FOTO: Elmo Riig

«See on puhas rõõm!» kordas Viljandi valla mees Juhan Änilane laialt naeratades, kui lehetegijaid eile hommikul Holstre-Polli suusarajal hundi jälgedele juhatas. Natuke varem oli ta hallivatimeest metsa vahel vähem kui saja meetri kaugusel nobedalt sörkimas näinud.

Õigupoolest ei olnud hommikust suusaringi teinud Änilane algul päris kindel, kas see oli ikka hunt ja mitte koer. Igatahes oli too soe moodi välja näinud, ehkki kogult täiskasvanud hundikoerast suurt ei erinenud.

«Ta ei olnud võimsalt suur, aga ilus. Karv oli halli ja pruuni segu. Halli oli rohkem,» kirjeldas Änilane.

Koera käpajäljega võrreldes on hundi jälg piklikum ja küünekohad on selgelt näha.

FOTO: Elmo Riig

Kahe looma jäljed

Viiekilomeetrisel ringil Polli talu ligiduses liikvel olnud metsaelanik ilmus suusataja vaatevälja ootamatult.

«Vaatasin enda ette ja mõtlesin omi mõtteid. Siis tõstsin pilgu ja seal ta oli, mitte rohkem kui saja meetri kaugusel. Ei jooksnud, aga ei jalutanud ka aeglaselt,» jutustas Juhan Änilane.

Veidi varem oli ta suusarajal märganud koerlase jälgi, aga ei pööranud neile suuremat tähelepanu. Samasuguseid jälgi on ta oma sõnul näinud rajal varemgi ja mitmes kohas.

Ühte sellisesse kohta ta reporteri ja fotograafi ise reipal sammul ees astudes viiski. Asus see kolmekilomeetrise raja tagasipöördekoha lähedal.

Nii mõndki jäädvustatud jälge vaadates võis asjatundja kinnitada, et Juhan Änilane oli tõepoolest kohanud hunti. See oli tal elus esimene kord looduses võsavillemit näha. Hundi käpajäljed on koera omadest piklikumad ning ka küünekohad on selgesti näha. Rahulikult kõndides astub hallivatimees tagumiste käppadega väga täpselt esimeste jälgedesse, kuid Holstre-Pollis oli näha teistsugust pilti.

Karta pole midagi

Ei ole raske arvata, miks hundil kiire oli, sest näha oli ka ühe teise metslooma jälgi. Nimelt metskitse omi. Soe jäljed läksid nendega üle raja samas suunas.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Peep Männil kinnitas, et midagi eriskummalist huntide sellises kohas ringi liikumises ei ole.

«Imelik oleks see, kui hunt päise päeva ajal alevisse tuleks,» tõi ta näite. Männil kinnitas, et huntide liikumises inimasustuse ligiduses, mõnesaja meetri kaugusel, pole midagi erilist.

Juhtivspetsialisti hinnangul võis suusarajal kõndida nooremat sorti loom, kel on kogemusi ja hirmu mõnevõrra vähem.

«Vanemad hundid jätavad teinekord kutsikad kusagile maha ja siis võivad nood sattuda igale poole. Vanematel on samal ajal omad tegemised: märgistavad ja teevad suuremaid tiire,» kirjeldas ta.

Vähese kogemusega huntidele on just metskits Männili jutu järgi peamine saakloom. «Ja et jahipidamise edukus on noortel huntidel suhteliselt kehv, on neil tõenäoliselt kõht rohkem tühi ja tuleb ka päevaajal jahti pidada,» täpsustas ta.

Peep Männili selgitust mööda ei pea looduses hunti nähes elu pärast kartma, sest see loom kardab inimest. Ta tõi välja, et terves Euroopas pole hundid teadaolevalt juba aastakümneid inimesi rünnanud.

«Koerte rünnakuoht on tuhandeid kordi suurem,» ütles spetsialist.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles