Omavalitsused tahavad muuta rahastamise skeemi

Omavalitsused loodavad lähiajal kodutute loomade varjupaigaga kokkuleppele jõuda ning allkirjastada lepingu, mille järgi nad ei maksaks varjupaigale iga looma eest, vaid aastaks ühe kindla summa. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaa omavalitsused soovivad Viljandi kodutute loomade varjupaigaga kokku leppida konkreetse summa ja loobuda juhtumite kaupa majandamisest.

Viljandimaa omavalitsuste liidu tegevdirektor Reevo Maidla (pildil), mis järgus on omavalitsuste ja kodutute loomade varjupaiga läbirääkimised koostöölepingu sõlmimiseks?

Viljandimaa omavalitsuste liidu ja Viljandi kodutute loomade varjupaiga dialoog on kestnud kuu ning oleme kokkuleppele lähedal. Omavalitsusjuhid näevad, et kokku tuleks leppida konkreetses summas, ning on valmis minema juhtumipõhiselt rahastamiselt baasrahastusele.

Kas lepingu varjupaigaga võiks sõlmida omavalitsuste liit, mitte iga omavalitsus eraldi?

Võib teha lepingu, mille üldtingimustele ja rahastamise põhimõtetele kirjutaksid alla kõik 16 osalist. Ma arvan, et me lepime ühes asjas kokku ning igaüks ei pea hakkama tegema oma lepingut.

Olen arutanud Triinu Priksiga, et varjupaigale baasrahastuseks vaja minev 28 121 eurot (440 000 krooni) jagataks omavalitsuste peale ära.

Omavalitsuste tagasiside on olnud hea, rangeid äraütlejaid ei ole.

Kas omavalitsuste liidul on varjupaigale ettepanekuid või tingimusi, kuidas too peaks oma tööd tegema? Palju on räägitud kohustuslikust 14 päevast, mil varjupaik peab looma hoidma.

Kui varjupaik on oma poliitika niimoodi kujundanud, et hoiab loomi pärast kohustuslikku aega edasi ja üritab neile kodu leida, siis omavalitsused ei saa seda kinni maksta. Lisapäevade kulu ei ole põhjus, miks pilli lõhki ajada ja leping sõlmimata jätta. Omavalitsustele on tähtis, et seadus oleks täidetud, loomad kokku korjatud ja nendega ringi käidud nii nagu vaja.

Valupunkt on see, et omavalitsused ei jõua maksta. Ma tegin omavalitsusjuhtide palvel ühe võrdleva tabeli, toetudes varjupaiga hinnakirjale.

Koera varjupaika võtmine, tema hoidmine ning pärast 14 päeva möödumist eutanaasia tegemine maksab praegu 147 eurot (2300 krooni). Võrdluseks: 2010. aasta miinimumpalk oli 278 eurot (4350 krooni), keskmine pension möödunud aasta kolmandas kvartalis 271.50 eurot (4248.05 krooni) ja kuu lapsetoetus 19 eurot (300 krooni). Need arvud näitavad proportsioone, mis on ilmselgelt paigast ära.Kuid see 147 eurot tähendab baaskulusid, sest varjupaigas tegutseb hulk inimesi ja seal on inventari, mida on vaja majandada. See summa ei ole kindlasti koera reaalne kulu.

Kas varjupaik peaks õpetama loomade eest hoolitsemise kohustust tõsisemalt võtma?

Inimest tuleb harida, aga ühiskonnas käib kõik samm-sammult. Kui alampalk ja toetused on väikesed, ei saa eeldada, et inimene kiibistab oma looma ja teeb muud protseduurid. Probleemid tekivad vaid paaril protsendil loomadest.

Vallas peaks tekkima infoahel: inimesed saaks loomast teatada näiteks vallavalitsusse ning sealtsamast saaks küsida, kui lemmik on kadunud. See välistaks olukorra, et kellegi loom on Mõisakülast Viljandisse sõidutatud, talle kümme protseduuri tehtud ja omanikul tuleb kinni maksta mitmesajaeurone arve.

Kas omavalitsusel on mõttekam finantseerida üht konkreetset kohta või pidada isiklikku varjupaika?

See ei sõltu valla suurusest ja jõukusest, vaid sellest, et loomade menetlemiseks on kehtestatud tingimused. On võimalik, et omavalitsused asutavad mittetulundusühingu ja leiavad loomade hoidmiseks ruumi. See võib olla kokkuvõttes ka tunduvalt odavam. Siiski tuleb igal omavalitsusel kulusid optimeerida ning praegu on mõttekam leida koostöövõimalus ja sõlmida kokkulepped.

ARVAMUS
Triinu Priks,
mittetulundusühingu Varjupaik üldjuht
Tervitatav oli omavalitsusliidu ettepanek minna juhtumipõhiselt rahastamiselt baasrahastusele. Oleme seda varem neile pakkunud, kuid seni pole see positiivset tagasisidet saanud.
Arvutades, kui palju kulub omavalitsusel teenustasuna ühele loomale raha, tuleb lisada, et see hõlmab peale looma toitmise ja hooldamise ka vajaliku summa varjupaiga püsikulusid, näiteks palga- ja kommunaalkulud, mis moodustavad praegusest miinimumeelarvest tublisti üle poole.
Omavalitsused ei ole pidanud varjupaika tegema investeeringuid — oleme vajalikud vahendid saanud peamiselt annetustest.
Eestis ühineb järjest suurem osa loomade varjupaikadest mittetulundusühingutesse ja see aitab tuntavalt kulutusi kokku hoida. Seetõttu on raske uskuda, et üksikute omavalitsuste ühiselt loodud varjupaigad võiksid toimetada väiksemate kuludega kui teenust sisse ostes.