Repliik. Kärss kärnas ja maa külmunud

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Millegipärast on eestlaste pärisosa pidev vingumine kõige ja kõigi kallal. Nii kui hommikul luugid lahti saame, hakkab täistuuridel pihta. Ilm on külm, poliitikud on lollakad, naaber on pervert ja vorst on kallis. Meie kunstnikud on andetud muidusööjad, teletegijad ülemakstud eputrillad ning teater ja kino on igavamad kui kodus tolmu langemise jälgimine. Ma võiks veel pikalt edasi panna, aga see lisaks vaid hagu tulle.

Kui nüüd oma jutuga lokaalsemaks minna, siis viljandlaste nutu ja hala kohustuslik põhiteema on see, et mitte midagi ei ole teha. No kuhu ma lähen? Midagi ei toimu! Täielik pommiauk, kiviaeg ja karupee. Igav liiv ja tühi väli. 

Sedasi pritsitakse kogu ilm sappi täis. Ja mis edasi? Tegelikult nii jääbki, sest välja minna ja oma sõnade vettpidavust kontrollida tundub sama keeruline kui käbidest sisepõlemismootorit ehitada.