Arengukava ja aruanne

Kirjandusteadlane Peeter Olesk Foto: Peeter Langovits

ARENGUKAVAST saab aru igaüks, kes paneb enne toidupoodi minekut kirja, mida ja milleks tal sealt vaja on, ning arvestab, kui palju see võib maksta. Vaesematel peredel ei ole kas või tatra ostminegi toidukorvi arvestamises absurdselt väike mõõtkava. Kummatigi on õhtusöögi tarvis arenguplaani vaja juba hommikul, sest õhtul on turg kinni.

Ka arengu aruanne — ehkki neid on mitmesuguseid — peaks olema selge kõigile: ühega võtad päeva lõpul kokku, kui suur on sinu rahaline ressurss järgmiseks hommikuks, teine jälle näitab, mida teed teisel päeval tänase õhtusöögi ülejäägiga.

Ma ei pilka, sest olen üles kasvanud suure mastaabiga arengukava sees. Nõukogude seitseaastak 1959—1965 oli alanud juba varem Moskvas hulkunud koera Laika Maa-lähedasele orbiidile lennutamisega, jätkus tsemenditehase Punane Kunda neljanda pöördahju ehitajatele vangilaagri rajamisega ning lõppes saiasabadega ja Nikita Hruštšovi mahavõtmisega.

ARENGUKAVA on alati lõdvem kui arengu aruanne. Lehekülgede arvu poolest on nüüdisaegse halduskorralduse arengukavu Eesti Vabariigis kindlasti enam kui kaheksateistkümne köite jagu Tammsaare «Kogutud teoseid», ent aruannet, miks need kõik vastu taevast on lennanud, pole lehekülgegi.

Noid aruandeid on väga vaja, kuid ainult täpse lahterduse korral. Eelkõige on tarvis selgelt välja tuua, mis on mis, selmet lähtuda hulga ja suhte näitajatest. Maaelu arengu aruandes algab see probleem esmalt küsimusest, mis on maaelu ja mis on põllumajandus.

See ei ole metafüüsika. Silmnäolt asub Puhja Võrtsjärvele kindlasti lähemal kui Tartule, ent ometi ei käi puhjalased kassikala ostmas Vaiblas, vaid Taaralinnas.

Olgu: see näide oli kentsakas. Kuid muutkem vaatenurka ja küsigem nõnda: kumba kogemust saab Tartus õppiv loomaarst rohkem, kas väljaspool linna ja kliinikut hobuste opereerimise praktikat või linnas kasvatatavate ja hoopis teistsugustest oludest Eestisse ostetud tõukoerte ravimise praktikat? Pädevuse kasvatamise õppekulud on täiesti erinevad — ja ometi ei õpeta me eraldi linnaloomaveterinaare.

EHKKI definitsioonid ning konkreetsete küsimuste vastused võivad muutuda, sõltub nendest põllumajandusliku erihariduse planeerimine nii Eesti maaülikooli lävendil — alates umbkaudu põhikooli keskelt — kui pärast lõpetamist, järeldoktori faasis.

See kõik on ammu teada. Mida me ei tea, on näiteks väljaspool linnu asuvate põhikoolide ja püsima jäävate gümnaasiumide bioloogia- või keemiaõpetajate põllumajanduslik pädevus. Ma ei pea silmas nende atesteerimist, vaid koolitust ehk valikainete piires teadmiste kättesaadavust.

Kes läheb maaelu arengu raportist niisugust üksikasja otsima? Lubatagu siis küsida, kust seda niisugusel juhul üldse leida: koolide koduleheküljed sääraseid fakte ei näita.

Probleem pole see, et igasugustele aruannetele, mida koolid peavad esitama, tuleks lisada veel üks rida. Probleemiks on erakondlikest huvidest sõltumatu üldpilt. Ja avatud ühiskonnas ei saa haridust planeerida koolhaaval.

MÕNED poliitiliste otsuste langetamise arvulised näitajad on kindlasti direktiivsed — kas või valimiskaotuse hirmust. Ent need direktiivid toimivad peaaegu eranditult mõninga mahajäämusega. Toon näite: importmahlu ei saa suurtes kaubanduskettides kodumaistega asendada päevapealt.

Ma pole igasuguste arengukavade suhtes skeptiline üksnes eelkõneldu tõttu. Ükski maakondlik arengukava ei ole siduv näiteks haldusreformile. Seda ei hakka olema ka maaelu arengu raportid, kuni nende ettekirjutav toime jääb seadusandlikult sätestamata.  

See ei pruugi olla lihtne. Teenekas histoloogiaprofessor Julius Tehver (1900—1990) ei defineeri oma arvukates õpikutes kuskil, kes on koduloom, kes põllumajandusloom ja kes suurloom või millal põder on jahiloom ja millal hoopiski täissuitsuvorsti kujul toiduainetööstuse toodang.

Ometi on võimalikult täpne määratlus märksa praktilisem kui unistused põhjatutest taevastest avarustest. Selle tõttu pooldan inimarengu raporti kõrval ka maaelu arengu oma. Kui nüüd alustada, võiks alates aastast 2013 niisuguse juba kätte võtta küll. Peale võiks hakata võrdlemisi lihtsalt: tehes kindlaks, kui suured augud on meie statistika aastaraamatutes ja kas neid annabki lappida.