Filmitööstus õõnestab riigi mainet

Bruce Willise kehastatav politseinik on televaataja Jüri Kuke hinnangul pesuehtne psühhopaat. Foto: www.originalprop.com

Kinomaailm pakub meile ridamisi filme, kus vaprad kangelased võitlevad pahade poistega ja saavad neist raske heitluse järel jagu. Eriti kõvad tegijad on selles vallas Hollywoodi stuudiod.

Iga mõtlev inimene teab, et filmid ja päris elu on omavahel sama erinevad kui öö ja päev. On kummaline, et pahatihti ei mõtle stsenaariumide kirjutajad, mida mõni seebikas teleri ees istujaile tegelikult öelda võib. Neid huvitavad üksnes vaatajanumbrid ja reklaamiraha.

Hiljuti näidati televiisoris taas tuntud märulifilmi «Visa hing» kõiki osi. Mind pani imestama selle ekraaniteose sõnum.

Bruce Willise kehastatav politseinik on pesuehtne psühhopaat, kes kihutab taksoga läbi pargi, seades surmaohtu vähemalt poolsada inimest, kes suudavad viimasel minutil kõrvale hüpata.

Korrakaitsja eesmärk on küll ära hoida suurplahvatus, aga see ei muuda asja: ta ei kõhkleks inimestele otsa sõitmast.

Küsitavad hetked

Samas filmis on teinegi kahtlane moment: kümned agendid jahivad üht haiglast kättemaksjat. Ega niisugune jälitustöö lihtne ole, aga mis mulje jätab see Ameerika korrakaitsest? Pealegi ei saa jõustruktuurid omavahel läbi, vaid varjavad infot ja loobivad üksteisele kaikaid kodaratesse.

Ka menuseriaal «Knight Rider» jätab vaatajale mulje, et Ameerika Ühendriikide politsei on üdini korrumpeerunud. Väikelinnade šerifid teevad enamasti igal ausal kodanikul elu kibedaks, kui nad neid koguni maha ei noti. Seadusandjad on üldjuhul äraostetavad ning ärimehed raha nimel kõigeks valmis.

Parem pole lugu Saksa seriaalidega. Võtame näiteks «Kutsuge Kobra 911». Sealne politsei tundub ülimalt ebaprofessionaalne. Selle asemel et põgenevad kurjategijad tühjas laohoones mõne lasuga peatada, lasevad korrakaitsjad neil kaduda kiirteele, kus karmi jälitamise tagajärjel satub ränka liiklusõnnetusse paarkümmend sõidukit ning lendab õhku paar kütuseveokit. Politseinikud aga — pange tähele — ei saa põgenevale autole pihtagi!

Kas teid on kunagi politseiniku surm ükskõikseks jätnud? Karm öelda, aga mind on! Sarjas «Kutsuge Kobra» on koht, kus politseinik hüppab helikopterist kaatrile, äigab korra kurjamile ja asub siis rooli.

Kurjategija toibub poole minutiga ja laseb korrakaitsja harpuunpüssist maha. Taevake: kas sealsed politseinikud pole midagi kuulnud käeraudadest? Selline käitumine on ju enesetapp!

Kellele ei meeldiks sari «Komissar Rex»? Paraku on superkoer seal ainuke tõsiselt võetav tegelane. Tema peremees saab igas osas kurjategijalt piki pead — ime, et tema kolp sellisele materdamisele vastu peab.

Kriminaalsus köidab

Kui püstoliga politseinik on filmis silm silma vastu relvastamata kurjamiga, võib olla kindel, et mõne hetke pärast on relv omanikku vahetanud.

Meie endi kodumaiste krimisarjade kohta võib öelda üksnes, et «Kelgukoerte» ja «Kättemaksukontori» lahendatavate tapmisjuhtumite arvu silmas pidades kaotame aastas kindlasti väikelinna jagu rahvast.

Kõige tõsielulisemad tunduvad Vene filmid: kui näidatakse, et miilits on äraostetav kaabakas, siis nii see tõenäoliselt ongi.

Ilmselt peaksid riigid filmitööstusele siiski piirangud seadma: kui vaatajad ei saa ekraanil toimuvast õigesti aru ja võtavad fantaasiat tõe pähe, kannatab riigi maine. Pigem näidatagu meile «Iseseisvuspäeva» moodi läägelt patriootilisi sarju kui ühiskonda üdini korrumpeerununa esitlevaid filme.