Endise kõrge riigiametniku Herman Simmi ja tema naise vahistamine kahtlustatuna salastatud info ebaseaduslikus kogumises ja välisriigile edastamises on taasiseseisvumisjärgses Eestis pretsedenditu juhtum.
Juhtkiri: Saladuste sosistajad
23. september 2008, 08:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui seni on tuntud isikuid võõrvõimu kasuks töötamises süüdistatud vandenõuteooriatest pakatavate kuulujuttude tasandil, siis nüüd on asi tõsine.
Kinni peeti inimene, kes juhtis mitu aastat kaitseministeeriumis riigisaladuse kaitse osakonda ning oli hiljem riigi julgeoleku volitatud esindaja.
On vara öelda, kuidas mõjub juhtunu Eesti usaldusväärsusele. Ühelt poolt on tegu kahetsusväärse intsidendiga, mis sunnib meie partnereid kriitilisi küsimusi esitama. Teisalt pole põhjust vastu vaielda neile, kelle arvates näitab kuriteo ilmsikstulek Eesti vastuluure tugevust — lõppude lõpuks pole ju seesugused probleemid võõrad ka maailma kõige tugevama kaitsesüsteemiga demokraatlikele riikidele.
Ükski asjasse puutuv poliitik ega ametnik ei tahtnud eile öelda, mis riigile Simm saladusi edastada võis. Samas ei jätnud pressiteadete ja kommentaaride alatoon kahtlust, et tegu on ikkagi Venemaaga, keda huvitavad NATO töökorralduslikud üksikasjad. Kõige konkreetsema avalduse tegi talle omaselt reformierakondlasest endine kaitseminister Jürgen Ligi, öeldes, et «me mõtleme kõik ühest ja samast riigist».
Nüüdsest on raske koorem kanda kõigil neil Eesti poliitikutel, kelle asi on vaagida riigi julgeolekusüsteemi tugevust ja seaduste vettpidavust. Võimalik, et üht-teist on tarvis senisega võrreldes ümber korraldada.
Oleks rumal, kui poliitikud Simmi vahistamise ümber vahtu kloppima hakkaksid ja juhtunut mingil kombel oma partei eduvankri ette rakendada püüaksid. Eestile tervikuna sünniks sellest vaid kahju. Uurimine, süüdistamine ja kahju mõõtmine jäägu ikkagi spetsialistide ülesandeks.