ROHELISED avasid riigikogu valimiste kandidaatide nimekirja parteitutele. Kas seda võib pidada püsima jäämise nimel tehtud meeleheitlikuks sammuks? Ei — tegu on sooviga aidata vähendada erakondade rolli.
Parteivabam poliitika
2. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu süüdistatakse üha enam selles, et ta tegeleb pelgalt valitsuse soovide tuima seaduseks tembeldamisega. Räägitakse isegi, et erakondadelt saab osta ettevõtjale soodsat seadusemuudatust. Selle vastu aitaks, kui parlamendi liikmed muutuksid oma partei juhtide ja tagatoa soovidest sõltumatumaks.
Rohelisel erakonnal on välja pakkuda vahend, mis võimaldab selleni jõuda: ta püüab aidata oma nimekirjas riigikogusse tegusaid parteituid kandidaate, kes jääksid valituks osutudes vabaks erakonna juhtnööridest. Mõistagi tekitab see poliitringkondades ärevust: nõnda väheneks hääletustulemuste ennustatavus.
ON KURB kuulata saadikuid kurtmas, et riigikogus napib sisulist ja avatud arutelu. Kus siis veel saaks riigi ees seisvate valikute üle põhjalikult vaielda kui mitte parlamendi saalis ja komisjonides? Paraku ootavad väidetavalt paljud saadikud üksnes partei tagatoas kujunevat seisukohta, et vajutada siis saalis vaikides õiget nuppu. Omapäi tegutsedes kardetakse kaotada juhtide soosing ja kõrge koht valimisnimekirjas.
Kui roheliste plaan õnnestub ja riigikogusse saab rühm sõltumatuid saadikuid, hakkab parlamendis vähenema tagatubades sõlmitud tehingute mõju ning tekib rohkem argumentidel põhinevat sisulist arutelu. See oleks oluline muutus ning tooks arvatavasti selgelt välja praeguse poliitika probleemid. Vaba diskussioon parandaks ka rahva usku riigikogusse.
Ühtlasi võiks sõltumatute saadikute tulek vähendada poliitsüsteemis korruptsiooniohtu. Kui rahvaesindajad on otsustes vabad, on huvigruppidel keerukam endale meelepärast seadusemuudatust välja kaubelda: fraktsioonijuhtide kõrval tuleks neil siis veenda ka üksiksaadikuid hääletama endi tahtmist mööda.
MÕNI suurerakonna poliitik on poetanud, et riigi stabiilsuse huvides poleks Eestis paha kaheparteisüsteem.
Tule taevas appi! Leidub riike, kus on seniajani võimul üks partei, aga sellist petlikku stabiilsust ei oska küll kellelegi soovitada. Nii USA-s kui Ühendkuningriigis on pikkade traditsioonidega kaheparteisüsteem hakanud murenema, sest valijad soovivad näha ka kolmandaid ja neljandaid alternatiive. Liigiline mitmekesisus pole kaitsmist väärt üksnes looduses, vaid ka poliitmaastikul.
Mitmekesisus seisab demokraatia huvides. Mida rohkem erakondi, seda enam esitatakse ka seisukohti ning seda sisukam on diskussioon.
Paari aasta eest Euroopa Parlamendis töötades sain nautida seitsme fraktsiooni pakutavat maailmavaadete tulevärki: oma seisukoht oli nii käremeelsetel kommunistidel kui konservatiividest «fossiilidel», sõna ütlesid sekka sekka veendunud eurointegreerijad ning -skeptikud. Maailmavaateline mitmekesisus teeb otsuseni jõudmise keerukamaks, kuid otsuse lõppkokkuvõttes kvaliteetsemaks.
EESTIS kehtiv kord soosib suuri erakondi ning peletab eemale uued tulijad. See on riigile kahjulik. Süsteem ei jaga valimistel kohti võrdeliselt valimistulemustega, vaid annab võitjale boonust ja nülib kaotajaid. Erakonna registreerimiseks kehtestatud 1000 liikme nõue on Eesti elanike arvu silmas pidades arusaamatult suur.
Paraku täidab seegi tingimus suurte seatud eesmärki vältida uusi tegijaid ning hoida väikesed erakonnad pirukast eemal. Ei maksa karta hääletajatele suuremat valikut pakkuda. Midagi halba ei sünniks ka sellest, kui riigikogu valimistele lubataks taas valimisliidud.
Samuti tasub kaaluda valimisea alandamist: esialgu kas või kohalike volikogude valimistel võiks lubada hääle anda ka 16- ja 17-aastastel. Usun, et tänapäeval on noored informeeritumad ja küpsemad kui paar aastakümmet tagasi.
Noorte valijate lisandumine tooks arutuse alla rohkem neile olulisi teemasid. See leevendaks ammu kurdetud olukorda, et ebaproportsionaalselt palju valimislubadusi peab silmas eakaid.
KA mullustel omavalitsuste valimistel rääkisid rohelised vajadusest muuta kohaliku elu korraldamine parteivabamaks. Ei ole normaalne, kui koalitsioon peab vajalikuks parteistada isegi lasteaedade juhatajad. Eestimaa Roheliste liikmed osalesid toona peamiselt valimisliitudes, sest kohalikul tasandil on erakondlikust kestast rohkem vaja kogukondlikku sisu. Tuleb tõdeda, et see otsus osutus enesehävituslikuks, ehkki eesmärk oli õige.
Riigikogu valimistel saavad mõistagi kandideerida ka üksikkandidaadid, kuid nagu ajalugu näitab, on nende valituks osutumise tõenäosus väga väike. Erakonna nimekirja platvormina kasutades on parteitute poliitikahuviliste võimalus midagi ära teha märkimisväärselt suurem.
Selliseid inimesi on erakondade egiidi all kandideerinud varemgi, kuid sõltumatus parteist ja fraktsiooni soovidest muudab tulemust oluliselt. Sisuliselt samamoodi toimetab sõltumatuna Euroopa Parlamenti valitud Indrek Tarand. Ta kuulub Brüsselis roheliste fraktsiooni, kuid on valikuid tehes ja hääletades täiesti vaba. Ja rahul on mõlemad osapooled.