Trikitada võib. Klassika on see, mis kestab üle aegade

Aate-Heli Õun ja Jaanus Laagriküll olid Ugala fuajees näitust vaadates kord eriarvamusel, kord ühel meelel.

FOTO: Elmo Riig

Ugala fuajee ja trepp on saanud uue pehme vaipkatte. Just siis, kui lähen koos Aate-Heli Õunaga näitust uudistama, askeldab seal nagu tellimise peale ka teatri peakunstnik Jaanus Laagriküll, paigutades äsja saabunud tumbasid.

«Istumise võimalus peab inimestel ka olema,» ütleb ta selgituseks.

Küsimus, kas kandilised istmed nõukogude ajast pärit ringiratast kõndimise kommet ustavalt järgivaid teatrikülastajaid segama ei hakka, saab vastuse järgmise etenduse vaheajal. Siivsalt seina ääres, ei tohiks need tiirutavale publikule siiski jalgu jääda.

Ilusad seest ja väljast

Seintel on väljas 2009. aasta paremad sisekujundused, näituse on korraldanud Eesti sisearhitektide liit. Esimesest pilgust võib öelda, et enamasti pakuvad kauni sisekujundusega hooned silmale rõõmu ka väljastpoolt. Mõni erand muidugi on: Solarise keskus näiteks.

Aate-Heli Õun leiab oma lemmiku Tiiu Truusi ja Maarja Viltropi kujundatud Delta Plaza kohviku näol.

«See on teadlik Põhjamaade vormihoid, Soome eeskuju on tuntav. Näha on, et mööbel pole plastmassist, vaid puust, ja paistab silma ajatusega. See on tehtud Leila Pärtelpoja ja Väino Tamme kujunduspõhimõtteid järgides — vormivõte, mis ei lase vormil käest ära minna,» lõpetab Aate-Heli Õun ülevaate aforistliku sõnamänguga.

Klassika jääb

«Eks ta ole: trikitatakse, trikitatakse, aga alles jäävad ikka klassikalised vormid,» on Jaanus Laagriküll temaga nõus.

Ta osutab Kard Männili ja Loreida Heina kujundatud MarkIT büroo fotodele: «Huvitav! Mulle meeldib see vana ja modernse stiili kombinatsioon.»

«See on moekas, aga mitte ajatu. Moekas kipub muidugi olema kõikide silmis ka ilus: ei või ju ütelda, et on moes, aga ei ole ilus,» ei jää Aate-Heli Õun noorema kunstnikuga nõusse.

Jaanus Laagriküll ütleb, et talle meeldivad rohelise ja valge kooslus ning selged vormid ja jaotused. Erilises vaimustuses on ta aga Solarise keskuses paikneva Apollo raamatupoe heledatest, eri sügavuse ja tasapinnaga riiulitest.

«Selliseid tahaks ka endale koju, väga kihvtid!» ei häiri teda isegi riiulite ilmselge ebafunktsionaalsus.

Üks hoone, mis nii seest kui väljast rabab põnevuse ja maitsekusega mõlemat vaatajat, on tehnikaülikooli raamatukogu. Selle autorid on arhitektid Priit Pent ja Eero Eendjärv ning sisearhitektid Kristi Lents ja Hannelore Kääramees.

Poetan vahele, et väga huvitav on ka maaülikooli spordihoone, ja loen hiljem oma rõõmuks, et see on aastapreemia saajate hulgas.

Hea kooslus

Röa pargipaviljon pakub suurepärase näite, kuidas majanduslikud võimalused ja hiilgav arhitektitöö võivad muuta rusuhunnikugi taas kauniks muinasjutumajaks. Selle ilusa hoone taastamise projekti autor on eesti sisearhitektuuri suurkuju Leila Pärtelpoeg, perfektset tööd tegev ekstsentriline klassik, kui seinal olevat teksti tsiteerida.

Aate-Heli Õun meenutab kunagisi Peterburi-sõite, kui Leila Pärtelpoeg tuulas läbi sealseid antikvariaate. «Ega ta midagi ostnud — tema huvi oli määrata esemete ajastu, õppida nõnda ise ja õpetada meid.»

On veelgi kujundusi, mille suhtes vaatajad on ühel meelel, ja neid, mille puhul päris ei ole. Aate-Heli Õun lubab näitust kindlasti veel korra vaadata.

Unistada ju võib. Näiteks sellest, et saaks elada Juta Lemberi kujundatud Viimsi mõisa valitsejamajas.

Olgu öeldud, et Kadrioru lasteparki Malle ja Eliina Grünbergi kujundatud rõõmsasse, värvilisi lelusid tulvil lastemuuseumi Miia-Milla-Manda saavad minna kõik.

NÄITUS

Eesti sisearhitektide liidu korraldatud rändnäitus «Ruumipilt 2009»

• Sellel on eksponeeritud aastapreemiale nomineeritud sisekujundused.
• Väljas on 21 interjööri fotod.
• Näitus on Ugala fuajees avatud 20. detsembrini, jõuluetenduste ajal alates kella 12.
Allikas: sisearhitektide liit

Tagasi üles