/nginx/o/2010/11/15/467586t1hdd8c.jpg)
Viljandlasest Gunnar Jaadlast võiks kirjutada vähemalt seitse lugu: veerallist ja veealusest kalapüügist, maja ehitamisest, fotograafiast, ronkade jälgimisest, auhinnatud tõukoertest ning mõistagi sellest, kuidas ta eluaeg maid on mõõtnud ja hooneid projektilt loodusesse maha märkinud.
Loomulikult alustasime Gunnar Jaadla mugavas elamus jutuajamist sellest, kuidas ta koos arhitektist töökaaslase Valdur Malmrega sellesama maja projekti kavandas ning ehitades kogu käterammu ja tehnilise taibu käiku pani. Hoone pidi ju peale laheda eluruumi mahutama pere talvevarud ja auto ning pakkuma võimalust paati ehitada ja muudki meisterdada.
Nüüd on Jaadlate pere elanud seal kolmkümmend aastat.
«Meid on kaheksa,» ütleb Gunnar Jaadla. Ta loeb peale enda ja pedagoogist abikaasa Irina üles tütre ja poja, minia, kaks mujal elavat lapselast ning lisab naljatamisi punaselapilise tõukoera Jesteri.
Tihtipeale olevat pere kõik kaheksa liiget tõepoolest selle maja söögilaua ümber. Enamasti juhtub see nädalavahetuste aegu.
Pool tuhat või rohkemgi
«Maamõõtmine on keeruline töö,» võtab Gunnar Jaadla ühe lausega kokku oma eluaegse ameti. See ei tähenda üksnes maa mõõtmist selle otseses tähenduses.
Üks keerulisemaid oli tema jutu järgi 1973. aastal seakombinaadi kuuekorruselise nuumakorpuse mahamärkimine. Jaadla töötas siis ja hiljemgi, kuni pensionile jäämiseni EKE Projektis.
Nuumakorpuse 75 x 75 meetri suuruse hoonemüraka aluse rajamiseks tuli mõnesentimeetrise täpsusega üle mõõtes maasse rammida 1162 raudbetoonvaia, mille pikkus oli 5—14,5 meetrit. Praegu on kallid digiaparaadid ja meeskonnatöö, tol ajal märkis ta projekti maha üksi. Selleks kulus üle paari kuu poris ukerdamist.
Kerkinud hooneid ja mõõdetud trasse võis koguneda aastakümnete vältel pool tuhat või üle selle — kes neid kokku luges!
Lihtsaks ei saa pidada sedagi aega, kui tuli põllumajandusreform ja omanikele hakati nendelt võetud maid tagasi andma. Seaduseandjad tegid mõõtjaile töö mõnevõrra kergemaks, soovitades võtta jagamise aluseks kaardid. Teistpidi oli see halb: hiljem tekkis omanikel piirivaidlusi ja mindi isegi kohtusse. Oleks kõik need tuhanded hektarid, kaart näpus, teodoliidiga üle käidud, olnuks teine lugu.
Oma marjasoo
Kord, kui Gunnar Jaadla Ärikülas maad välja mõõtis, juhtus, et uued talunikud ei tahtnud turbast tühjendatud rabapinda tagasi ning maamõõtja ostis selle EVP-de ehk Eesti väärtpaberite eest endale.
Mõni võib mõelda, miks ostis ta raba just Ärikülas. Ilmselt pole see juhus: Jaadla pärineb samast kandist. Lapsena elas ta Saaretsi koolimajas, kus tema ema õpetas saksa keelt ja laulmist.
Nüüd on viljandlasel seal peale Variku talu paarihektarise elamumaa 50 hektarit rabapinda, kus kasvavad tema enda istutatud mustikad ja jõhvikad ning looduse annina seened.
Maailmas ei sünni miski tühjast tuulest. Gunnar Jaadla ehitusinsenerist vend Toomas sai aastat kolmkümmend tagasi Kanadast kirjaga mustikaseemneid ning neist sirgusid botaanikaaias esimesed 43 taime.
Praegu laiub Toomas Jaadlal Tartumaal Rannu valla rabas rohkem kui poolsada hektarit mustikaistandust ning Viljandi vennas saab sealt nii palju taimi, kui vajab — kogemustest rääkimata.
Gunnar Jaadlal kasvab Kanada metsik mustikas 1,2 hektari suurusel pinnal. Kasvataja teab, et marju võib küll saada sada aastat järgemööda, kuid vahetevahel on mõistlik varred maha niita ning siis jääb üks kandeaasta vahele.
See taim õitseb juuni esimesel poolel. Kui meie mustika õied võtab ära juba kahekraadine külm, siis kanadalane kannatab välja seitse miinuskraadi.
Marjad — mõnel põõsal on neid koguni kolm liitrit — kasvavad ligi neljakümnestes kobarates. Mustikad valmivad kuu aja jooksul järk-järgult, seetõttu tuleks ala paar-kolm korda üle käia. Korjata tuleb pehmelt ja puhtalt, puhastamine muljuks õrnu marju.
Tänavune saak oleks olnud 60 ämbrit hektarilt, aga Jaadlatel jäi kaks kolmandikku metsarahvale.
Marjakasvataja on istutanud rappa ka jõhvikaid, ent see taim ei talu lagedat rabapinda, vaid kuivab ära. Tuhanderuutmeetrine ala pakkus sel sügisel neli ämbritäit marju. Rohkem pole oma perele vajagi.
«Igaüks, kellel on vähegi maad, võiks rajada kodu kõrvale mustikapeenra,» arvab Irina Jaadla. Marju on tema jutu järgi mõnus keset talve kapist võtta. Moosiks ütleb ta Kanada metsikud olevat liiga magusad.
Meespool oli sellegipoolest moositeo ette võtnud, lisanud mustikatele punaseid sõstraid ning saanud sedaviisi endale lemmikmaiuse.
«Mul on väga hea meel ka seentest, mis meie maa peal kasvavad,» lisab Irina Jaadla. Seal leidus varem nelja liiki puravikke ja kasevahelikke, tähelepanelikkuse tarbeks ka kärbseseeni. Taas oli peremees pakkunud oma rabale abi: poetanud samblasse Kõpu metsast toodud kitsemampleid, mis võtsidki sealse paiga omaks.
Koos rongaga mustikapõllul
«Meie mustikaistandus meeldib rongapaarile,» nendib Gunnar Jaadla.
Ronk on tark lind: teab, kes on omad ja kes võõrad. Peremees nopib mustikaid ja mõne meetri kaugusel täidab kõhtu must ronk: napsab mitu marja, ajab pea selga, ning kugistab nokatäie kõhtu.
«Ronk on küll lihasööja, kuid vajab ka taimset toitu,» räägib marjakasvataja. «Ta lendab marjapõllule hommikul ja õhtul.»
Kui rongapaar on raba ligidal, siis varesed marjule ei tule. Ka rebased mitte, sest reinuvaderist ja küllap kährikustki saab ronk jagu. Väike kirjurähn oli marjakasvatajat puu otsast sõimanud: miks tema mativõtmist segatakse? Magus mari maitseb kõigile.
Kena olevat Gunnar Jaadla jutu järgi olnud vaadata, kuidas rongapaar nelja poega marju sööma õpetas. Nood rumalukesed kurtsid marjakobara kõrval nälga, kuni üks vanem appi tõttas. Poegadel kulunud terve nädal, enne kui ise toitu võtma õppisid.
JAADLA
Viljandlane Gunnar Jaadla on silma paistnud paljudel aladel.
• Maamõõtjana on ta märkinud projekti järgi maha üle poole tuhande objekti ning kaardistanud isegi Äänisjärve kaldal olevaid kaljujoonistusi.
• Ta on organiseerinud veerallivõistlusi ja tulnud sel alal kaks korda Eesti meistriks.
• Ta on ehitanud neli paati, viies on pooleli.
• Ta on vee all püüdnud 1500 kala — üksnes pere tarbeks.
• Ta on vee all ujunud 1500 tundi.
• Ta kasvatab rabas mustikaid ja jõhvikaid.
Allikas: Gunnar Jaadla