Linnajooks on arenenud ühes linnaga

1994. aastal peeti esimest korda Viljandi linnajooksu, mis tähendas, et enam ei pidanud jooksma pikka distantsi ümber linna. Oma esimese võidu sellel võistlusel sai Pavel Loskutov, jättes teiseks Heiki Sarapuu ja kolmandaks eelmise aasta võitja Eero Bergmanni. Foto: Endel Veliste

Üleeile 55. korda peetud Viljandi linnajooks on jäänud osavõtjate arvu ja tähelepanu poolest vaieldamatult kevadise ümber Viljandi järve jooksu varju. Ometigi on linnajooksul kirevam ajalugu.

Muutumise üks põhjus on muidugi linna areng. Nimelt on praegust linnajooksu nimetatud varem suurjooksuks ümber Viljandi linna ja just seda on võistlus sõna otseses mõttes olnudki.

30 meest ümber linna

Kõik sai alguse sellest, et 1956. aasta sügisel saatis Viljandi rajooni spordikomitee vabariigi spordikomiteedele juhendkutse Viljandi lahtistele murdmaajooksuvõistlustele.

Dokumendis nenditi, et Eestis ei korraldata sügisel üldse suuri murdmaajooksuvõistlusi, mistõttu meesjooksjate hooaeg lõpeb väga vara, naistele aga pole murdmaajookse üldse. Et lünka täita ja õhutada jooksulusti ka sügisel, tehti algus Viljandis ja kutsuti teisi keskusi järgnema.

Meestele oli kavas ümber linna (11,5 kilomeetrit) ja naistele ümber lossimägede jooks (3,2 kilomeetrit).

Pühapäeval, 28. oktoobril kell 12 kogunes Viljandi staadionile 30 mees- ja kümme naisjooksjat. Meestest tuli esimese jooksu võitjaks oodatult Hubert Pärnakivi ajaga 42.14,2. Naistest võidutses lühikesel maal 1. keskkooli õpilane Maire Miljan.

Pärnakivi aeg

Järgmisel aastal oli osalejate arv veelgi väiksem: kohale tuli 20 meest ja kuus naist. Et Pärnakivi ei saanud jalavigastuse tõttu startida, täitis ta hoopis peakohtuniku ülesandeid. Liidriks peeti teist tolleaegset pikamaameest Lembit Virkust, kuid vastu ootusi tegid ilma suusatajad: neile läks koguni kolmikvõit.

Kolmandast jooksust peale hakkas rada muutuma, sest 1958. aastaks oli linn kasvanud ja rada tuli nihutada Musta teelt Uueveski tagumise basseini tagant oru vasakule kaldale. Vahemaa pikenes 300 meetrit. Tagantjärele targana saab öelda, et see oli alles algus.

Pärnakivi oli jälle stardis ja võttis oodatult võidu. Sama juhtus aasta hiljem.

1960. aastal Eestis sügiskrossi ei korraldatud ning seetõttu oli osavõtjate arv eelmistest kordadest tunduvalt suurem. Startis 49 meest, seitse naist, 12 neidu ja 17 noormeest.

Ka sedapuhku oli jooksurajal Pärnu ja Tallinna tee läheduses tehtud muudatusi. Eriti andis end tunda pikenemine Tallinna teelt Musta veski kaudu Peetrimõisa ja sealt Oja teed mööda Kösti. Distantsi kogupikkuseks märgiti 13 kilomeetrit.

Ootamatu võit

Huvitava lahenduse sai 1961. aasta jooks. Kümnemehelist juhtgruppi vedas Lembit Virkus. Musta veski juures pärast oja ületamist pöörasid jooksjad ekslikult vasakule ja siirdusid Musta teed pidi Vana-Võitu.

Alles seal taipas enamik oma viga ning sportlased hakkasid ühekaupa ja rühmiti mööda Tartu teed Viljandisse tulema.

Lembit Virkus seevastu ületas Tartu tee ja siirdus külavaheteid pidi Mustapali teele. Alles Koordi veski juures mõistis temagi, et on eksinud, ja sõitis juhusliku autoga staadionile.

Suur oli teise jooksjate grupi ees staadionile jõudnud tallinlase Harry Põllu imestus, kui teda jooksu võitjana autasustamispjedestaali kõrgeimale astmele juhatati. Enamik eksinuid jättis järgmise linnajooksu vahele.

1963. aastal peetud kaheksandaks jooksuks anti esimest korda välja üritust tutvustav brošüür.

Kooviti aeg

Kümnenda suurjooksu eel teatati vabariiklikust spordikomiteest, et võitjale võib anda meistersportlase nimetuse. Kogunes rekordarv sportlasi: 84. Aasta hiljem ületati saja osaleja piir: startis 128 ja lõpetas

125. Esimest korda tegi kaasa ka kuus lätlast, kellest üks viis kaasa võidu.

1968. aastal algas Toivo Kooviti võitude seeria: kuues järgmises jooksus pidid kõik konkurendid tunnistama tema paremust.

Sellest peale naistele enam eraldi jookse ei korraldatud.

Rada läks aasta-aastalt pikemaks. 1969. aastal ehitati Kirikumõisa 8. autobaasi ja Viljandi EPT tootmiskorpus ning rada tuli nihutada väljapoole. Nüüd oli see juba 13,3-kilomeetrine.

Valgel vaibal

Huvitav oli ka 1973. aasta jooks, mil osalejail tuli ilmataadi kapriisi tõttu läbida distants säraval paksul lumevaibal. Rada juhiti seetõttu enamjaolt teedele ja tänavatele. Kargel talvepäeval näitas kraadiklaas 4-5 pügalat külma. Starti tuli vaid 78 vaprat, lõpetas 76.

1974. aastal viidi rada juba ümber Männimäe linnaosa, KEK-i hoone ning metsakombinaadi tootmisterritooriumide. Selle pikkuseks mõõdeti 14,3 kilomeetrit. Järgmine, 20. suurjooks oli juubeli vääriline: lõpetas 146 meest ja neli naist. Kodupubliku rõõmuhõisete saatel sai Urmas Müür tugeva spurdiga esikoha.

1981. aastal tegi 12-aastasena suurjooksul esimese stardi tänavune võitja Pavel Loskutov.

18,6 kilomeetrit oli piir

1983. aastal kasvas rada valminud ringtee tõttu veelgi ja ulatus 16,8 kilomeetrini. Saadi läbi aegade suurim osalejate arv: lõpetanuid oli 586. Edaspidi hakkas jooksjaid vähemaks jääma.

1993. aasta suurjooksul oli rada veninud juba 18,6 kilomeetri pikkuseks. See oli osalejatele liig mis liig. Eriti vastumeelne tundus neile mööda ringteed joostud pikk lõik, kus oktoobrikuu kolmanda nädala jahedad tuuled sportijaid kõvasti kimbutasid.

Nii muudetigi kõnealune üritus alates 39. jooksust 1994. aastal Viljandi linnajooksuks ja raja pikkuseks sai 14 kilomeetrit. Kui mõni kosmeetiline muudatus kõrvale jätta, joostakse sama rada seniajani.

Võitjate seas on viimastel aastakümnetel tooni andnud kaks meest: Pavel Loskutov on võitnud jooksu viis korda, aga aastatel 2000—2007 oli parim Vjatšeslav Košelev.

STATISTIKAT

Esimene suurjooks ümber Viljandi järve peeti 1956. aasta 28. oktoobril.

• Kõige rohkem jooksjaid lõpetas võistluse 1983. aastal — 586.

• Enim võite, kaheksa, on saanud kaks meest: Toivo Koovit ja Vjatšelav Košelev.

• Kõige rohkem kordi on võistlusest osa võtnud Benno Viirandi — 49.

Allikas: «Sakala»