VALDADE ja linnade liitmisest ning haldusreformist on räägitud sama kaua, kui on olnud Eesti iseseisvust. Sellest hoolimata on paraku väga vähe ära tehtud.
Raivo Kaik: Tervikut ei ole õige lõhkuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandimaal on sel alal eessammuja olnud Suure-Jaani. Nii nagu teistes maakondades silma paistnud Halinga, Saarde ja mõni teine omavalitsus, on Suure-Jaanigi saanud naabritega liitudes kunagise kihelkonna mõõtmed. Pärast taasiseseisvumist arvati, et see ongi valla optimaalne suurus. Muidugi leidus ka neid, kes leidsid, et ühes korralikus vallas peaks kindlasti olema gümnaasium.
MIND ärgitas kirjutama Suure-Jaani ajalehes «Leole» avaldatud Priit Toobali arvamus, mille järgi oleks õige liita Võhma linn Suure-Jaani vallaga. Ta põhjendab seda vajadusega korrastada koolivõrku. Ent kas see saab olla ainuke reformimise ajend? Arvatavasti kahtlevad selles paljud.
Priit Toobal on kindlasti tubli omavalitsustegelane, kes tunneb muret Suure-Jaani arengu pärast, kuid ta on ilmselt liiga noor teadmaks, millist osa mängivad kunagistest kihelkondlikest tervikutest tulenevad tegurid. Ühtlasi torkavad juba seniste väheste liitumistegi puhul silma vead, mida tuleks vältida.
Ajalooliselt on Võhma alati kuulunud Pilistvere kihelkonda. Suuremaks asulaks arenes see XX sajandil.
Aastaid oli Võhma ümberkaudsetele elanikele tõmbekeskus. Ajal, mil seal olid veel korralik tarbijate kooperatiivi kaubamaja ning piirkonna suurim ja kõige paremini varustatud toidupood, sõideti sinna Imaverest, Pilistverest, Kabalast, Villeverest ja teistest endise Pilistvere kihelkonna asulatest. Võhmas käidi ka juuksuri, rätsepa ja teiste meistrite juures.
Nõukogude ajal püüti seda terviklikku territooriumi alatasa haldusüksuste vahel jaotada. Endine Kabala vald, mille koosseisu kuulusid ka Villevere, Ollepa ja teised Võhma lähedal paiknevad külad, oli kord Türi, kord Põltsamaa rajoonis ning nüüd jääb hoopis Järva maakonda. Imavere valda on samamoodi loksutatud. Osa on isegi praeguses Jõgeva maakonnas.
Kohalikule rahvale tekitati nende ajaloolisel territooriumil ka kunstlikke takistusi. Mingil ajal aeti Pilistvere koolist minema Eistvere ja Kurla küla lapsed, sest nad olid sattunud elama teise rajooni. Pilistvere arst ei tohtinud eelmainitud külade patsiente vastu võtta.
OLLES ise pärit Kabala ja Imavere valla piirilt, mäletan 1962. aastat, mil kuulutati, et see piirkond hakkab Põltsamaa rajooni likvideerimise tõttu kuuluma Paide rajooni. Rahvas ei olnud rahul. «Oma» linnaks pidas rahvas ikka Viljandit kui endist maakonnakeskust.
Mõni aasta tagasi korraldati Kabala ja Türi vallas liitmise eel küsitlus, millest võttis osa ainult murdosa elanikke. Nii saadi vallavalitsusele sobiv tulemus, mis andis alust ühineda. Endise valla kaugematest küladest Türile vallakeskusse sõitmine on nagu maailma otsa minek, sest bussiga otseühendust pole.
Mõne aja eest leidus Võhmaga piirnevates külades neid, kes protesteerisid selle otsuse vastu, kuid nende hääl jäi nõrgaks. Kõik olevat tehtud rahva tahtmist mööda. Türiga liitumisele andsid toona hoogu ka Võhma suured võlad ja eelarveraskused.
Nüüd, mil sellest on juba mitu aastat möödas, tundsin huvi, kas Võhmal on endise Pilistvere kihelkonnaga tõesti kõik sidemed katkenud. Juba ainuüksi Võhma ajalehte uurides selgub, et ei ole. Kõo vallas asuva Pilistverega kui kihelkonna endise keskusega on kontaktid väga tihedad: peetakse ühiseid kultuuriüritusi, väga tähtis osa on Pilistvere kiriku kogudusel. Võhmalased aitavad Pilistvere hooldekodu elanikke, sealtkandi lapsed õpivad Võhma gümnaasiumis ja nii edasi.
Pole katkenud sidemed ka Kabalaga: vahemaa on ju ainult kümmekond kilomeetrit. Imavere osa on ehk veidi nõrgem, ent võhmalased käivad endiselt Imavere saeveskis tööl.
Endistest kihelkonna küladest kulgeb Võhmasse üsna hea teedevõrk. Kui linna majandus paraneb, saab see kahtlemata taas piirkonna tugevaks tõmbekeskuseks. Suure-Jaanil on hea tagamaa olemas — kas on mõtet kiskuda ühte ajalooliselt hoopis teises kihelkonnas asunud suurt asulat tervikust lahti?
Et endine Kabala vald kuulus Pilistvere kihelkonda, püüavad Türi valla juhid Pilistveres toimuvaga kursis olla ja sealsetest üritustest osa võtta. Kõrvalt vaadates tundub see veidi kunstlik ja peale sunnitud: on ju Türilgi üsna palju teha.
Minu sulest ilmus mullu Kabala valla sõjajärgset aega käsitlev raamat «Lindpriid ja teised», seepärast kohtusin mõne aja eest sealse raamatukogu lugejatega.
Kui esitasin küsimuse vallajuhtidega lävimise kohta, sain vastuse, et nood on toredad inimesed, saavad nende probleemidest aru ja abistavad, kuid jäävad ikkagi kaugeks. Nimetatud tõik räägib selget keelt, et Türiga liitumine oli vale käik.
HALDUSREFORMI puhul on üsna vähe räägitud maakondade piiride muutmisest. Võhma ja samas kihelkonnas olevate valdade puhul oleks pidanud alustama just sellest. Kogu endine Pilistvere kihelkond tulnuks liita Viljandi maakonnaga, kuhu oleksid siis juurde tulnud Kabala ja Imavere vald.
Lisaks oleks tarvis olnud liita maakonnaga endised Imavere valla osad, mis praegu kuuluvad Jõgeva maakonda. Üks Põltsamaa valda kuuluv küla jääb Imavere vallamajast ainult mõne kilomeetri kaugusele.
Seejärel oleks otstarbekas moodustada endise kihelkonna piires üks vald, mis oleks nii ajalooliselt ja kultuuriliselt kui inimeste harjumustes väljakujunenud tervik. See eeldaks Võhma linna ning Kõo, Imavere ja endise Kabala valla liitumist.
Võhma ja Suure-Jaani liitmine mingit tervikut ei kujunda. Ainuüksi gümnaasiumide reorganiseerimine ei saa olla ühe omavalitsuse teisega ühinemise põhjus. Gümnaasium võib vallas olla, aga ei pruugi. Kui õppijaid on, siis see loomulikult jääb, kui koolilapsi napib, pole midagi parata.
Ainult kooli pärast valla piire muuta on liiga kitsas lähenemine ega aita kaasa paikkonna terviklikule arengule. Nagu näitavad muu maailma kogemused, ei saa tuhande või kahe tuhande elanikuga omavalitsused kaua eksisteerida.
Suure-Jaanis saadi kihelkonna piire järgiva liitumisega hakkama. Miks ei võidaks sellega toime tulla endises Pilistvere kihelkonnas? Siin tuleks paraku reformi alustada hoopis maakonna piirist, aga Järvamaal ei taheta sellest ilmselt kuuldagi. On ju sealsest maakonnast suur osa läinud Lääne-Virumaa koosseisu.
Edukaks haldusreformiks on vaja ainult tahet maakondade piire korrastada ning kaaluda põhjalikult, kas meil on vaja viitteistkümmend maakonda või piisaks kümnestki.