/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2015/05/29/4122429t1h4eed.jpg)
Kriisi ajal oli seda eriti selgesti näha. Kui Sakala uut töötajat otsis, läks minu meilikast umbe ning sobivate kandidaatide elulookirjelduste kõrval tuli ka kümneid selliseid, mida ilmselt saatja isegi poleks raatsinud teele panna, kui ta oleks pidanud margi ja ümbriku eest maksma. No mida hakata peale korrektorikoha soovijaga, kelle motivatsioonikirja lugedes meenub, et Jaan Tatikas oli haritud mees – ta oskas rohkete vigadega oma nime kirjutada.
Hiljuti lõppenud konkurss, millega otsisime töötajaid suvepuhkuste ajaks, seda sorti avaldusi õnneks eriti ei toonud. Küll aga oli nii mõnegi motivatsioonikirja ja CV puhul hästi näha, et need sobivad nii korrektoriks, traktoristiks kui direktoriks kandideerimise puhul ühtmoodi... halvasti. Tööotsijatele on kusagilt meelde jäänud või pähe raiutud kulunud vormelid, mida nad ei suuda sisuliselt rakendada, ja nii sünnivadki laused stiilis «Leian, et sobin sellele tööle, sest mulle meeldiks seda teha».