Iga aasta viimases numbris teeb «Sakala» lõppevast aastast kokkuvõtteid ning kolmel aastal järjest on äramärkimist leidnud terviserada. Paraku pole tähelepanu pälvinud mitte selle raja positiivne pool, vaid üks kilomeetripikkune lõik, mis pidi valmima juba 2007. aastal. Vaidlused linnaametnike ja maaomanike vahel osutusid nii pikaks, et Seaküna orust Närska mäeni viiv rajajupp sai valmis alles paar nädalat tagasi.
Terviseraja ehitamise mõte on viperustest hoolimata osutunud väga heaks. Tõenäoliselt on see parim investeering, mida Viljandi linn on oma kodanike sportimisvõimaluste avardamiseks teinud. Rada on tasuta kasutamiseks avatud 24 tundi ööpäevas ning igaüks, kes vähegi soovib, võib sinna endale sobival ajal minna jooksma, jalutama, rattaga sõitma või kepikõndi tegema.
2000. aastate algul, kui valmisid esimesed rajalõigud, kohtas seal sportijaid väga harva. Praegu on rajal palju sportijaid, kõige rohkem kepikõndijaid. Kümne aastaga on viljandlaste sportimishuvi kindlasti suurenenud. Pole küll alust arvata, et kepikõndijate või jooksjate hulk on kasvanud just tänu terviserajale, kuid kindlasti on sel oma mõju.
Rada annab ka Viljandi järve imetlemiseks rohkem võimalusi: jala või rattaga matkates võib seda vaadata mitmest küljest. Tõenäoliselt pole 13,5 kilomeetri pikkune distants eriti ahvatlev turistile, kuid igal viljandlasel tasuks küll vähemalt korra ring ümber järve teha.
Siiski ei saa «Sakala» oma lugejale teatada, et nüüd on terviserada täiesti valmis. Tundub, et see on nagu Tallinna linn, kus ehitus ei tohigi kunagi lõppeda. Ehkki ümber järve saab nüüd ringi ära teha, peab hakkama mõtlema, kuidas võiks matkaja pääseda Kösti sillalt staadioni juurde. Praegu minnakse sinna Karja tänavat pidi, kuid kindlasti võiks ka see lõik kulgeda mööda järve äärt ja olla parema väljanägemisega kui tolmune kruusatee.