«Kevadtorm» kütab kirgi. Viivituslahingu harjutus

Foto: http://www.mil.ee/

Kahe jõesängi vahele jääval vana talu maadel on positsioonid sisse võtnud Kalevi pataljoni B kompanii esimene rühm. Võitlejad ootavad luureandmete kohaselt peagi saabuvat vastase kolonni.

Mida ootab ajateenija Kevadtormilt ja kaitseväeteenistusest?

«Tsiviilis tahan teenistuses saavutatud head füüsilist vormi säilitada,» ütles nooremseersant Vaapo Kuhi. «Praegu ootan lahingutegevuse algust. «Kevadtormi» katsumusi ei karda. Oleme õppides palju pingutanud ja usun, et ettevalmistus on piisav. Meil on vaja oskuste proovilepanekut.»

Sealsamas kõrval positsiooni sisse võtnud reamees Raivo Pinderil on eriti hea meel ilmastikutingimuste paranemise üle. «Päike on täna väljas ja tuju kohe palju parem kui vihmaga. Mis muud, kui ootan vastase saabumist,» ütles Pinder.

Mahajäetud talumaja taga on valves lahingupaar, nooremseersant Karl Käis ja reamees Oskar Otsus. Reamees on süvenenud raamatu lugemisse, mis lähemal vaatlusel osutub Knut Hamsuni «Alice'iks».

«Ootan lahingut umbes kella 8-st hommikul ja mida veel paremat saaks teha kui lugeda,» lausus Otsus. Raamat on juba poole peal ja võitleja korralikult varjunud. Egas sõjategevus võitlejal ennast kultuuriga toitmast sega.

B kompanii esimese rühma kolmanda jao võitlejad on eesliinil vaenlase võimalikku liikumist ootamas ja kinnitavad keha. Puuokste kuhi pakub head varju. Võitlejad on asunud toidupakis olevate konservide kallale. Mõne puhul on avamiseks vaja terariista. Üks võitlejatest üritab suure noaga purgikaant lahti muukida. Küsimusele, kas on liiga raske, vastas reamees Grigori Parfjonov: «Eesti sõduri jaoks on kõik lihtne!»

Parfjonovi lähiplaan on veel enne ajateenistuse lõppu kapraliks saada. «Kaitsevägi on minu jaoks üldse positiivne,» ütles ta.

«Action`it on rohkem vaja, peame vastasele ära tegema,» lisas jaoülem seersant Sandor Simson.

Reamees Klemet Asadov ootab samuti aktiivset kontakti ja enne vaenlase saabumist otsustab söömise kasuks. «Tuleb süüa, sest tundub, et täna saame palju joosta. Laias laastus, mida ikka ootame: tahame õppusel võita!»

Kell 11.35 asub äsja saabunud tankitõrje jagu positsioonile ja tankitõrje raketisüsteem Milan seatakse laskevalmis. Reamees Tehven Tamsalu ja nooremseersant Ragnar Luigand peavad julgestama kaasvõitlejate eemaldumist.

«Sisuliselt on ju kõik praegu tehtav varem selgeks õpitud, aga oskusi on vaja veel lihvida. Mingit hämmingumomenti pole seni olnud,» ütles nooremseersant Luigand.

Kell 12.07 algab kontakt vastasega. Vastase viiest soomukist on pihta saadud kahele.

Üks soomukitest jõuab siiski B kompanii positsioonide lähistele. Masin hävitatakse, kuid vahekohtuniku otsusega on B kompanii võitlejate seas haavatu.

Ehkki legendi järgi on tegemist kergema vigastusega ja võitleja peab suutma omal jalal lahinguväljalt lahkuda, on pihtasaanu reamees Tindi üllatus suur. Vahekohtunik selgitab, et haavata saab siis, kui oled selleks ise põhjuse andnud, ebapiisavalt varjunud või muul viisil päris lahinguolukorras haavatavas positsioonis.

Keset lahingumöllu liigub külateele üksik jalgrattur, kes ei lase ennast ümbritsevast kärast häirida ja sõidab ründava vaenlase poole.

B kompanii võitlejad liiguvad uutele positsioonidele ja Järvekuru Joeli talu juurde jäävad äsjast lahingut meenutama juba kustuv suitsugranaat ja ketis olev hämmingus rotveiler, kes nägi sellist liikumist ja kuulis sääraseid helisid kindlasti esimest korda. Suitsugranaadi jäänused korjab üles möödaminev võitleja.

Kell 13.25 on A kompanii esimese rühma võitlejad Vana-Kariste lähistel.

Tankitõrje lahingupaar kapral Reijo Melsas ja tema abi reamees Lauri Lutter on just hävitanud vaenlase sõiduki. Kaks vastase sõidukit liikusid kurvi tagant otse tankitõrjujate paarile ette ja võitlejad reageerisid tekkinud võimalusele kiiresti.

«Eks vahekohtunik otsusta, kas hävitasime ühe või mõlemad. Meie lasksime kahte märki,» ütles kapral Melsas.

«Kaks nädalat tuleb veel metsas kepselda, aga me oleme seda ju nagunii viimased kolm kuud teinud,» lisas Lutter.

Ootamatult teatab vahekohtunik, et tankitõrjujate paari üks võitleja on haavatud, ja kapral Meslas loeb legendikaardilt, et tegemist on raske haavaga.

Kohale tulnud parameedikud soovitavad raamist kinni hoida ja lubavad ta kohe emme juurde toimetada. Huumorit meestel jätkub ja tuju tundub hea olevat.

Reamees Lutter haarab oma varustuse ja ka haavatud lahingupaarilise tankitõrje granaadiheitja Carl Gustavi ja sööstab meedikute järel tagavarapositsioonile. «Ei ole vaja abi kutsuda, saan ise hakkama ja aega läheb vähem,» hüüdis reamees jooksult.

Kohalikule traktoristile pakub lahingujärgne vaatepilt suurt huvi, aga koormaga on vist kiire ja masinate vahele uudistaja ootama ei jää.

Kell 13.57 asuvad Sosi küla lähistel positsioonidele A kompanii miinipildujad.

«Oleme piisavalt treeninud ja rutiin on selge,» ütles relvameeskonna ülem nooremseersant Marko Õmmik. Sama kinnitas laadur reamees Vadim Ježkov. «Kõik sujub, nagu õpitud ja treenitud. Üllatusi tuli ette, aga nendest saime üle nii, nagu väljaõppe käigus selgeks tehti.»

«Siin õppusel õpitu kinnistub ja võrreldes eelmiste õppustega, nagu «Kirdekonn», on mastaabid lihtsalt suuremad. Suuremate jõudude kokkuharjutamine ongi peaeesmärk,» ütles aspirant nooremseersant Alen Leemets.

Miinipildurid said korralduse positsiooni vahetada ja ligi 44-kilone laskeseadeldis võeti imekiiresti osadeks. Võitlejad hakkavad liikuma. Tugevalt arenenud meeskonnatöö ja ühtekuuluvustunne, millega mehed suudavad oma ülesandeid kiiresti ja efektiivselt täita, on ilmselge.

Eemal põllu taga on koondunud meditsiinisõidukid ja jalaväelased. Taluperemees jõuab koju ja tuleb meestega rääkima. Põhiküsimus on suur soov mälestuseks mõni pilt teha, sest sellist sõjameeste ja masinate koondumist oma talu juures teel pole mees varem näinud.

Peremees lubab naljatamisi, et ei lähe pilte «vaenlastest» lõunanaabritele näitama. Kaitseväelased on enesestmõistetavalt pildistamisega nõus.

Järgmisel päeval ootab võitlejaid kaitselahingu harjutamine.