Inimese kuulmistaju iseärasusi uurinud professor Jaan Ross ütleb, et tänapäeva inimene seisab valiku ees: kas elada loodust ja vaikust nautides keskusest eemal või eelistada seda, et kõik on käe-jala juures, ning taluda müra ja saastatud õhku.
Kui kõrvad puhkavad, saab ka aju puhata
12. mai 2010, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meid ümbritsevast helireostusest rääkides tuleb Jaan Rossi sõnul kõigepealt vahet teha müral ja muusikal.
«Kui küsida, kas Eestis püütakse inimesi müra eest kaitsta, võib osutada hiljuti ajakirjanduses kajastamist leidnud Tallinn-Väikse veduridepoo juhtumile. Seal käivitatakse hommikuti diiselronge ning seetõttu kannatavad müra all lähedal asuvate majade elanikud. Seda probleemi peaks olema võimalik lahendada mürakaitseseina ehitamise abil,» kõneleb ta ning meenutab, et juba aastaid tagasi püstitati ühed esimesed säärased Tallinnas Pärnu maantee äärde Järvele.
Müranivoo ehk helitugevus on mõõdetav ja seadustega reguleeritav.
Maitse üle on raske vaielda
«Muusikaga on natuke teine asi. Muusika on helilooja ja interpreetide korrastatud helide kogum. Avalikes ruumides kõlav muusika ei saagi kõikidele meeldida, sest inimeste eelistused on erinevad. Teame ju hästi vanasõna, et maitse üle ei vaielda,» räägib professor ning toob näite kolmest poekülastajast. «Üks kuulab kodus Sky Plusi, teine Elmarit ja kolmas Klassikaraadiot. Nende kõigi maitset ei ole kuidagi võimalik korraga rahuldada.»
Eestis leidub üsna erineva taustamuusikaga avalikke ruume. Jaan Ross tunnistab, et teda tavaliselt ei häiri muusikavalik Tallinnas Viru keskuses. «Sama võib öelda Suur-Sõjamäel endise Dvigateli tehase territooriumil asuva restorani Mercado kohta. Sealne muusika on diskreetne ning pigem kutsub tagasi, kui segab. Viimane positiivne kogemus oli käik Tartu ülikooli raamatukogu uude kohvikusse, kus samuti kõlas mõnus taustamuusika. Teisalt: kuigi näiteks Tallinna Kristiine keskuses kõlav muusika ilmselt helitugevuse piirnorme ei ületa, võiks see olla vaiksem ning mulle eriti ei sobi ka sealne repertuaar.»
Paljud eelistavad «Õhtulehte»
Seda, et avalikus ruumis kõlava muusika valikut saaks mingil moel seadustega piirata, Jaan Ross ei leia.
«Usun, et asjad loksuvad ise paika. Rimi või Prisma poodide muusikavalikuga on süsteemipäraselt tegeldud. Eestis peaks minu teada tegutsema vähemalt üks firma, kes aitab poodidesse muusikat valida. See, mis kõlab Narvas, erineb isegi sama keti kauplustes sellest, mis kõlab näiteks Viljandis. Valik ei ole juhuslik. See peab meelitama poodi võimalikult palju ostjaid,» kõneleb ta.
Professori sõnul tasub vaadata peeglisse ja enesele aru anda, et suur osa inimesi, kelle seas me liigume, eelistabki kuulata niisugust muusikat, mis avalikes ruumides kõlab, nagu ka suur osa inimesi eelistab lugeda «Õhtulehte», mitte «New York Timesi».
Viru keskuse ja Mercado muusikavalik osutab Rossi arvates siiski sellele, et Eestis on tekkimas nõudlikuma maitsega klientide kiht, kellele džässielementidega muusika poes või restoranis meeldib.
Bussis mobiiltelefoniga ei räägita
Jaan Ross toob näiteid reisidest riikidesse, kus helisaastesse suhtutakse teisiti kui Eestis.
«Saksamaal kogesin, et Kielis ei ole linnabussides mobiiltelefoniga rääkimine lubatud. Sellesse suhtutakse umbes samamoodi nagu avalikus kohas suitsetamisse. Teine näide on pärit paari kuu tagant, kui märkasin Londoni—Edinburghi rongis silti soovitusega enne mobiiltelefoni kasutamist mõelda kaasreisijate peale. Ja ega keegi teine peale minu selle poolteise tunni pikkuse sõidu jooksul telefoniga rääkinud ka,» muigab ta, täpsustades, et helistati talle.
Totaalse keelamise asemel kõik lubatud
Mis juhtuks, kui püüaksime Eestiski selliseid keelde kehtestada?
«Meie ühiskond on totalitaarsest faasist, kus peaaegu kõik oli keelatud, jõudnud vastasfaasi, kus peaaegu kõik on lubatud. Ideaalne oleks, kui seadustega sõnastataks vaid sellised keelud, mille vajadust ühiskond sisemiselt tunnetab. Kui Eestis püütaks praegu hakata avalikes kohtades mobiiltelefoniga kõnelemist piirama, tajutaks seda tõenäoliselt isikuvabaduse kitsendamisena,» kahtleb Jaan Ross võimaluses kaitsta meie avalikku keskkonda kaua ja valju häälega telefoniga lobisejate eest, seda enam et nendega võrreldes leidub tänapäeva Eestis palju julmemaid kõrvade ja aju saastajaid.
Vastates küsimusele uudisteprogrammi taustaks kõlava kilksmuusika kohta, millega viimasel ajal eriti hiilgab Kuku raadio, ütleb professor Ross, et psüühikale on kindlasti koormavam jälgida mitut heliallikat korraga.
«Siit jõuame psühholoogias ammu tuntud niinimetatud kokteilivestluse efekti juurde, mis tähendab, et inimene on kärarikkas ruumis, kus signaali ja müra nivoode suhe on väike, võimeline kuuldeliselt eristama just seda juttu, mis teda huvitab. Kõrge müranivoo ei takista teda kaaslasega vestlust arendamast, aga see on mõlemale väsitavam, kui oleks vaiksemal taustal.»
Muusika täidab vaikust
Jaan Ross nendib, et on loengus esitanud üliõpilastele küsimuse, miks baarides ja restoranides mängib muusika. «Vastus on olnud umbes niisugune, et muusika aitab tekitada sidusust ajas. Meil on selline väljend nagu «piinlik vaikus». See tähendab, et kultuurilistest normidest lähtudes peetakse vahel ebaviisakaks, kui kaks inimest on koos ega räägi omavahel. Kui aga õigeid sõnu ei leita, tuleb tekkivat vaikust kuidagi täita. Kui muusika mängib, tuntakse ennast vabamalt.»
Professor ise on oma ütlemist mööda suur vaikuse austaja.
«Meil kodus on abikaasaga suur osa ajast vaikne, meil ei ole seal tavaliselt mingit helitausta. Samas elame Tallinna kesklinnas Pärnu maantee viadukti vahetus läheduses, kus väljaspool maja paiknevaid müraallikaid on üsna mitu: Tallinna—Tapa raudtee oma kaubarongidega, trammidepoo, mootorsõidukite liiklus viierealisel viaduktil ning lõpuks Lilleküla uus staadion oma jalgpallipublikuga. Pärnu maantee müra on tegelikult üsna vali. Aga kõige sellega suudab harjuda,» räägib ta.
Kõike head ei saa
Professor Ross meenutab anekdooti soomlase ideaalsest elupaigast: see peab olema männimetsa sees, lähimast naabrist vähemalt kahe kilomeetri kaugusel, järve ääres vaikses paigas, aga Helsingi kesklinna peab sealt jõudma 20 minutiga.
«Kõike head ei saa,» tõdeb ta. «Paraku on nii, et majanduselu koondub linnadesse ja linnad on mürarohked paigad. Ameerika Ühendriikides käies imestasin, kuidas kesklinnad jäävad tühjaks ning inimesed kolivad äärelinna, kus on vaikust ja loodust rohkem. See on teadlik valik, mis makstakse kinni pikkade töölesõitudega.»
Teadlane rõhutab, et inimese organism on ülimalt keeruline ja selle kohanemisvõime väga suur.
«Loeme alatasa uudiseid selle kohta, mis mõjub tervisele kahjulikult või kasulikult. Aga kõik need tegurid on keerulises vastastikuses toimes. Kui kaua inimene üldse elab või kui kaua ta elab korras tervisega, sõltub kokkuvõttes nii paljudest asjadest, et seda ühe mõjuteguri toimele taandada ei saa,» lausub ta lõpuks.