HILJUTI avaldatud Eesti inimarengu aruanne tõi taas meieni tõe: Viljandimaa rahvastik väheneb igal aastal keskmiselt ühe väikese valla elanike arvu võrra. Ehkki säärases tõdemuses pole midagi uut, on see sedapuhku välja öeldud laiema kandepinnaga üllitises koos ekspertide hinnanguga.
MIKS ON meil niimoodi läinud? Toimunud protsessid on seniste teadlike ja juhuslike sammude loogiline tulemus.
Regionaalpoliitika on tähelepanu keskmesse sättinud paljuski senise olukorra säilitamise. Säilitamine ei too paraku mingit kvaliteeti. Samuti ei saa regionaalpoliitika edulooks pidada üksnes aruannet remonditud koolihoonete kohta. See on pelgalt märk, et riik on Viljandimaal oma ülesannete täitmisega hakkama saanud. Piirkondliku arendustöö on ta aga tegemata jätnud või omavalitsuste kanda sokutanud.
Elukeskkonna tagamine ei tähenda tulemuslikku regionaalpoliitikat, vaid on riigi tavaülesanne. Omavalitsused üksi ei ole selles kontekstis regionaalpoliitika kujundajad ja üleskutsed haldusreformile on igati edumeelsed, kuid mitte probleeme lahendavad.
REGIONAALPOLIITIKA kujundamisel on rahapuuduse kõrval sagedased argumendid suhteliselt hõre asustus ning pikad vahemaad keskuse ja ääremaa vahel.
Aruandes on toodud välja sisemajanduse kogutoodangu regionaalse hajususe joonis. Sellest nähtub, et väikeriigi Malta ja tiheasutusega Hollandi kõrval on kõige tulemuslikumad meiega sarnase asustusmustriga riigid Rootsi, Taani ja Soome.
Nagu eelmainitud aruandes nenditakse, on mõningad regionaalsed erisused paratamatud, kuid praeguses olukorras võib väita, et meil puudub eesmärgipärane regionaalpoliitika ja üleriigilise kaaluga positiivsed arengud on pigem juhuslikku laadi.
Kõikvõimalikud lahendused ja algatused on jäänud mitmesuguste rahastusprogrammide ja projektipõhiste arendajate kanda. Samas on selge, et terviklikku tulevikuettekujutust maakonna arenguvajadustest need ei anna ega saagi anda.
PIIRKONNA arengumootorina nähakse tänu ettevõtluskeskkonna paranemisele tekkinud uusettevõtteid ning juba varem loodud ettevõtete tegevusvälja laienemist. Teoreetiliselt on see kõik õige. Aga konkurentsivõimeline ettevõtlus ei saa tekkida tühjale kohale.
Me võime kehtivate seaduste ja regulatsioonidega välja arendada kui tahes soodsa ettevõtluskeskkonna koos infrastruktuuriga. Ent millised on need konkurentsieelised, mis toovad Viljandimaale investeeringuid? Pealinna ümbruses on kõik see ammu heal tasemel olemas ning tugiteenuste valik on suurem ja kättesaadavam.
Ühelt poolt tagab niisugune protsess koos rahvaarvu kasvuga riigile kiire arengu. Teisalt kerkib üles küsimus: kui see toimub ülejäänud riigi arvelt, siis kas seda saab pidada tegelikuks arengumootoriks? Euroopalikus ruumis konkureerib pealinna regioon teiste riikide suurlinnadega, riigid konkureerivad omavahel ja Euroopa on konkurentsis teiste majandusruumidega kogu maailmas.
PARAKU ON seni jäänud vastamata küsimus, mida me mõtleme regionaalpoliitika all Eestis. Kas meie pealinnast eemal olevad piirkonnad on käsitletavad rahvuslikku eripära õhkava reservaadina, millega võib tegelda rikastel aegadel lootuses, et ega need vaestel aegadelgi veel inimpõlve jooksul kuhugi kao? Või on regionaalpoliitika kogu riiki hõlmav maksimaalset tasakaalustatud arengut korraldav soovunelm?
Piirkondliku ebavõrdsuse tasandamine on ratsionaalne ja enesestmõistetav, sest soovime näha elamisväärset ja eneseteostust pakkuvat elukeskkonda kõikides riigi osades. Mõistlik on siinjuures ehk korrata: absoluutse võrdsuseni ei jõuta kunagi ja seda ei ole tarviski.
ET REGIONAALPOLIITIKA oleks edukas, peab alustama alltoodud tegurite mõju väljaarvestamisest kogu riigi arengu seisukohalt. Esmapilgul võib tunduda, et neil ei ole regionaalpoliitikaga pistmist, aga tegelikkuses on piirkondade võrdsus võtmeküsimus.
Esiteks. Haldusreform ei too kaasa kiireid lahendusi regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks, kuid suuremad ja tervikliku tagamaaga omavalitsused suudavad tegelda piisava arendustööga.
Viljandimaal on valmis saamas suur osa sotsiaalse infrastruktuuri objekte. Korras koolihooned, rahvamajad ja raamatukogud loovad korraliku konkurentsieelise. Rahvaarvu vähenemine aga näitab, et üksnes sotsiaalsed struktuurid ei suuda piirkonda arenemas hoida.
SIIT JÕUAME teise lähtekoha, piirkondliku majanduseni. Viljandimaal on programmide toel edendatud tööstusalasid ja loodud alus eri majandussektorite arenguks. Paraku sellest ei piisa.
Siit tuleneb ka vajadus toetada uusettevõtete tekkimist noorte kaasamise kaudu (näiteks ettevõtlustoetused noortele ettevõtjatele). Samas tasub kaaluda otseseid mehhanisme, näiteks palgatoetusi piirkonna ettevõtetes töötavatele noortele ja piirkonda tulnud või tagasi pöördunud spetsialistidele.
Mõistagi ei saa need toetused olla pikaajalised, ent koosmõjus meie suhteliselt soodsa elukeskkonna ja arendatava ettevõtlusega on tõenäoline, et üha rohkem inimesi kaalub Viljandimaale jäämist või pärast õpinguid siia tagasi pöördumist.
KOLMANDAKS. Piirkonna tugevus sõltub keskuse tugevusest. Eesti inimarengu aruandes väljatoodud piirkondade regionaalsele võrdsustamisele aitab kaasa maakonnakeskuse tugevdamine. Lisaks eelmainitud tegevustele on Viljandimaal tarvis astuda märgilise tähendusega, administratiivseid samme.
Meie mainet kujundab küll Viljandi kultuuriakadeemia kiire areng, kuid edasises tegevuses tuleb mõelda avaliku sektori asutuste toomisele maakonnakeskusesse.
Eesti kontekstis suure kasvukeskuse Tartu rikastumine ühe ministeeriumi võrra on kahtlemata oluline regionaalpoliitiliselt, ent sel pole nii suurt tähtsust kui säärase asutuse toomisel maakonnalinna.
Kuigi juba praegu on Viljandimaal mitu avaliku sektori allasutust, tuleb hakata tegelema tervete struktuuride pealinnast väljatoomisega.
Kultuuriministeeriumi Viljandisse kolimine oleks märkimisväärne täiendus meie kaubamärkidele, nagu akadeemia või pärimusmuusika keskus.
Avalik sektor ei ole küll neil juhtudel kuigi suur tööandja, kuid loob kuvandi, et riik on meile kõigile lähemal.
NELJAS JA kõige kulukam ülesanne on tehniliste infrastruktuuride arendamine.
Suurprojektidest aitab Viljandimaa arengule kaasa Tallinna—Tartu maantee edasiarendus. Samuti on piirkonna edenemisel väga oluline roll teedevõrgu korrastamisel, sealhulgas kruusateede katmisel mustkattega.
Tähelepanuta ei saa jätta ka seni väikest osa etendanud Viljandi—Tallinna raudteed, mis pealinnaga kiiret ja turvalist ühendust pakkudes soodustaks nii majandus- kui elukeskonna arengut.
Kuuldused e-Eesti edusammudest on näidanud, et nende tekitatud müdin suuremate keskuste piiridest kaugemale ei jõua. Kiire ühendus ja toetusskeemid loovad aluse IT-sektori arenguks regioonis.
KÕIK NEED võimalikud tegevused on väga kallid, kuid regionaalpoliitiliselt edukates riikides on juba ammu mõistetud, et haldusküsimuste lahendamine ongi kallis. Samuti ei ole enamik neist ettevõtmistest ühekordsed, vaid vajavad järjepidevat uuendamist. Eduka juhtimise ja õigete otsuste korral aitavad need kaasa uute edulugude kirjutamisele Viljandimaal.
Regionaalpoliitika suurim lisaväärtus on võimalus pöörduda tagasi juurte juurde ja tagada rahvuslik järjepidevus.