/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2009/02/28/141468t1hae7c.jpg)
MINU EES on Reformierakonna valimisreklaam, milles seisab Kalle Jentsi pildi all, et Viljandi ei vaja uut gümnaasiumi ja järske muudatusi koolide ühendamisel pole vaja teha. Vaid paar kuud pärast võidukaid valimisi muutis erakond oma seisukoha vastupidiseks.
Selle pettuse kõrval on lausa naljakoht Viljandi volikogu esimehe Tarmo Looduse avastus, et linnal pole rahvaküsitluse korda ning koolivõrgu reformi teemal ei olegi inimestelt midagi küsida. Mõttetu oleks ju volikogu esimehele meenutada, et koalitsioonileppe esimese punktina on kirjas: «Oluliste küsimuste otsustamisel selgitame välja linnakodanike arvamuse.»
VAADELGEM parem kõnealust «mitteolulist» koolide kollektiviseerimise küsimust sisuliselt.
Kõigepealt on tähelepanuväärne, et Viljandi arengut pikkadeks aastateks määrava reformi valmistas kiirkorras ette komisjon, kuhu ei kaasatud ühtegi opositsiooni esindajat ega ka ainsatki haridustöötajat koalitsioonist endast.
Kui linnapea on nördinud kahtlustuste tõttu, et tegemist pole haridusprobleemiga, vaid hoopis mingi hämara ärilise või poliitilise sobinguga, siis tasub küll peeglisse vaadata.
IDEED RAJADA Viljandisse ainult keskkooliosaga eliitgümnaasium olen ma aastate pikku toetanud ja kaitsnud. Läinud aasta 10. veebruaril avaldasin «Eesti Päevalehes» artikli «Taastagem maagümnaasiumid», milles soovitasin haridusministril põhikooli ja gümnaasiumi sundkorras lahutamise asemel luua lähema kahe õppeaasta jooksul kõikidesse maakondadesse nelja kuni kuue paralleelklassi ja õpilaskoduga riigigümnaasium.
Mul on tõesti hea meel, et haridusministeerium ongi praegu niisuguse suuna valinud, kuid selle teostamine Viljandi linnajuhtide pakutud vormis muudab suurepärase idee iseenda paroodiaks ning on kahjulik nii Viljandi linnale kui maakonnale.
MUIDUGI POLE ma kunagi silmas pidanud, et riigigümnaasiumi peaks looma õpilaste sundkollektiviseerimise teel. Eesmärk peaks olema luua igasse maakonda kool, mis võimaldaks Tallinna ja Tartu eliitkoolidega võrreldavat ning just akadeemilise kõrghariduse omandamisele suunatud keskharidust. See aitaks ära hoida maakonna andekamate õpilaste äravoolu pealinna.
Enesestmõistetavalt peaksid uue koolitüübi kõrval säilima end õigustanud omavalitsuslikud esimese kuni kaheteistkümnenda klassiga keskkoolid õpilastele, kes eri põhjustel just niisugust koolitüüpi eelistavad.
Nüüd aga kavatsetakse lihtsalt kõik linna gümnasistid ühte majja koondada, sest uues koolis võivad õppima asuda (loe: peavad õppima asuma) kõik linnas põhihariduse omandanud noored. Väljastpoolt tulijatele pole õpilaskodu ette nähtud.
SELLISE kooli-kolhoosi arvatavat tulemust on leheveergudel juba kirjeldatud. 11. märtsi «Sakalas» nendib õpetaja Alli Lunter, et kui praegu on vähemasti Jakobsoni kool oma tulemustega riigi esimese kahekümne hulgas, siis uus suurkool langeb edetabelis paratamatult 50. ja 60. koha vahele.»
20. märtsi «Sakalas» on lapsevanem A. K. toonud ära oma poja täpse hinnangu: «Tuleb suur keskpärane kool. Hea, et ma siit kiiresti lahkun».
VILJANDI juhtide kavatsus on lühinägelik linna ja egoistlik ka maakonna suhtes, sest andekamate laste tõmmet Tallinna poole see ei peataks (kui riik on juba otsutanud, et maalapse hea haridus peab olema kallim kui linnalapse oma, siis loomulikult on mõttekam üürida öömaja Tallinnas või Tartus).
Oma plaani põhjendamine demograafilise situatsiooniga on absurdne, sest ka kõige mustema arengustsenaariumi järgi ei langeks kümnendate klasside arv linnas alla kuue, mis tähendaks 360 õpilasega gümnaasiumi kõrval valikuvõimalusena siiski vähemasti ühe täiskomplektse keskkooli püsimist.
Riigi seisukohalt oleks aga ehk arukas luua õpilaskoduga maakondlik riigigümnaasium hoopis Viljandist pooletunnise autosõidu kaugusel olevasse Karksi-Nuia? Kummaline, et haridusministeerium pole sellist varianti arutanudki. On ju Nõo ja Noarootsi riigigümnaasium ennast igati tõestanud ning kus on öeldud, et «taibud» just keset maakonnalinna tahaksid jõlkuda.
KAVANDATAVAT riiklikku investeeringut Viljandisse veel ühe koolihoone ehitamiseks saab seletada üksnes haridusministeeriumi asekantsleri Kalle Küttise erakordse heasoovlikkusega. Paraku ei piisa vist sellestki Valuoja koolile võimla rajamiseks ja nii peaks uhke gümnaasium jääma ilma ujulata pooleterameheks õhtupoolikul niigi ületäitunud spordihoonesse.
Kui säärane maakondlik kool aga just linna luua, siis oleks ju mõistlikum see teha maagümnaasiumi Jakobsoni tänava majja, suunata riigi raha õpilaskodu rajamisse ning lasta Jakobsoni ja Paalalinna gümnaasiumi saatuse otsustada aastate vältel õpilastel endil vaba valiku teel.
MIS AGA peamine: praegu kavatsetakse toimida jällegi nõukogude ajast tuttava ülalt alla sunniga, ühtemoodi ja kõike eelnenut purustades. Teadmine, et igasuguse edu alus on konkurents, ei paista linnajuhtideni veel jõudnud olevat.
Äkki on aga näiteks lapsevanemaid, kes arvavad, et ka 16—18-aastase noore arenguks on vajalikud kindel klassikollektiiv ja klassijuhataja, mida vahelduvate õpperühmadega süsteem ei võimalda, või kes aimavad uue kooli muid ohte?
Linnajuhtidest erinevalt mõtlevatele õpilastele ja lapsevanematele ei jää muud valikut kui «suure õnne» eest põgeneda.
KAS KAVANDATAVAT raskete tagajärgedega õnnetust on veel võimalik ära hoida?
Et asi on algusest peale püstitatud parteipoliitilise, mitte haridusliku sammuna ning rahva arvamust ei kavatsetagi selle kohta küsida, siis on see võimalik üksnes juhul, kui Reformierakonda, Keskerakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvate linnavolikogu liikmete seas leidub inimesi, kellel isiklik au, mõistus ja südametunnistus kaaluvad üles parteipileti.
Loodame seda.