Räätsamatk näitas Valgeraba laugastikku

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valgerabas asub Soomaa kauneim laugastik, mida saab liikumispiirangu tõttu imetlema minna ainult sügisel ja talvekuudel.

FOTO: Liisi Seil

Novembri lõpul maha sadanud lumi lubas läinud nädalavahetusel Soomaale sõitnud Looduse Omnibussi matkajatel imetleda Valgeraba kogu tema valguses.

Ettevõtmine oli matkajatele kahtlemata ainulaadne: nad olid esimest korda Valgerabas ja enamik neist polnud kunagi näinud ka räätsasid — jalgade külge kinnitatavaid abivahendeid, tänu millele kõnealune retk üldse teoks sai.

Looduse Omnibussi eestvedaja Jaan Riisi sõnul käis nädalavahetusel tema juhatusel Soomaad uudistamas umbes 70 inimest. Laupäeval Tallinnast ja pühapäeval Tartust bussile astunud inimestele lisandus pühapäeval Lubjassaares veel seltskond viljandlasi, kelle hulgas oli ka loo autor.

«Esimese räätsamatka tegime Soomaal nädal tagasi,» rääkis Jaan Riis. «Siis oli teekonna alguspunkt Saarisoos, kust Aivar Ruukel meid kanuudega üle Navesti jõe Riisa rappa viis.»

Riis tõdes, et Looduse Omnibuss on oma tegutsemisaastate jooksul üsna sageli Soomaale sattunud. Üks hiljutine käik oli huvilised viinud ka Anu Raua juurde Heimtalisse.

«Viljandimaal on veel küll ja küll neid kohti, mida avastada,» lausus Riis, kes on sündinud ja kasvanud Kõpu kandis.

Räätsad olid esivanemate abimehed

Enne kui Valgerabast ja matkast kõnelema hakata, tuleb ilmselt selgeks teha, mis need räätsad õigupoolest on — viimasel ajal on tihti kuulda olnud, et üks või teine turismiettevõtja pakub meelelahutuseks räätsamatku. Võib arvata, et nendega kõndimine on mingi uuema aja mood, kuid tegelikult on asjalood sootuks vastupidised.

Aivar Ruukeli selgitust mööda kasutasid eestlased räätsasid juba mitu tuhat aastat tagasi soos ja paksus lumes liikumiseks. Peale meie esivanemate on need abivahendid kõrges hinnas olnud teistegi samasugustes kliimatingimustes elavate rahvaste juures.

Ajakirja «Go Discover» viiendas numbris avaldatud artiklis «Taasavastatud vana — räätsad» kirjutab Helen Luks, et tänapäevaste räätsamudelite väljanägemist on kõige rohkem mõjutanud Põhja-Ameerika indiaanlased, kes on tuntud oma käsitöömeisterlikkuse poolest.

Pärast Ameerika avastamist hakkasid ka prantsuse kolonialistid indiaanlaste eeskujul kasutama lume peal käimiseks mõeldud vahendeid, millel oli puuraam ja punutud põhi. Prantslased nimetasid need reketiteks ehk les raquettes. Luksi sõnul kuuluvad indiaanlaste eeskujul kasutusse võetud räätsad tänapäevani Kanada armee varustusse.

Eestlaste räätsad ehk rajad olid Aivar Ruukeli jutu järgi tagasihoidlikumad: need olid tehtud enamasti pajuvitstest ning seoti naharibade või pärnaniinega jalgade külge.

Kõnealuseid jalavarje kasutades jaotub inimese keharaskus 10—15 korda suuremale pinnale kui tavalise jalanõuga ning tänu sellele on kõndija rõhk maapinnale samavõrra väiksem. Just tänu jaotatud keharaskusele ei vaju inimene räätsasid kasutades pehmel maal ja suures lumes nii palju sisse kui tavajalatsiga.

Lisaks küttimisele ja pikkade vahemaade läbimisele on Eestis räätsasid kasutatud näiteks sooheinamaadel heina tehes. Aivar Ruukli sõnul pandi rajad siis isegi hobuste esijalgade alla.

Väärib mainimist, et räätsadega rabas käimine on loodussõbralik. Neid kasutades ei jäta inimene turbasamblasse sügavat jälge, mille taastumiseks võib kuluda aastaid. Rääts vajutab pinnase sujuvalt alla ning mõne aja möödudes tõuseb see tagasi üles.

Suviti on Valgeraba suletud

Pärast räätsadega tutvumist asus Looduse Omnibussi seltskond teele, jättes oma sõiduvahendi Lubjassaare—Käära teele ootama. Umbes kahe ja poole tunni pikkuse matka jooksul oli plaanis läbida ligi viie kilomeetri pikkune ring Valgerabas.

Matkajuht soovis loodusesõpradele näidata üht Soomaa kaunimat laugastikku, mis enamiku aastast jääb kättesaamatuks. Nimelt on Valgeraba veebruarist augustini inimestele suletud, et kaljukotkad saaksid rabasügavuses rahumeeli järglasi ilmale tuua.

Suviti ei pääse ka Kikepera rappa, ent Kuresoo, Riisa ja Öördi raba on matkajatele kogu aeg avatud.

Laugastik nagu labürint

Kui Aivar Ruukel rabaserval mätta peal seistes Soomaa kaardi lahti voltis, võis sellelt näha, et Valgeraba jääb rahvuspargi kõige Viljandi-poolsemasse nurka. See koosneb kolmest osast: Allikarabast, Hauaniidu rabast ja Tõrvassaare soost.

«Omal ajal oli sel kohal meri, mille lained käisid vastu Ruunaraipe luiteid,» kõneles matkajuht. «Pärast jää ja vee taandumist hakkasid siin aga kasvama rabad.»

Ruukli väitel on Valgeraba Soomaa kõige vanem raba, mistõttu on seal ka kõige paksem, 11 meetrini ulatuv turbalasund. Võrdluseks olgu toodud, et Soomaa suurimas, Kuresoo rabas on turbalasundi paksus keskmiselt viis-kuus, kohati seitse-kaheksa meetrit.

Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori asetäitja Agu Leivitsa sõnul on Valgeraba üks Eesti vanemaid. «11 meetri paksune turbalasund näitab, et raba on 11 000 aastat vana,» seletas ta.

Kui me pärast selgitavat juttu rabaservast laugaste poole sammusime, tõdesime, et Valgeraba õigustab sel aastaajal igati oma nime. Loodus oli maha laotanud valge vaiba, millest sirgusid tumedate täppidena väikesed rabamännid.

Maapind lumikatte all oli pehme, mistõttu saime omal nahal tunda, kuidas räätsad jalgealust toekamaks muudavad.

Mätaste vahel esimest laugast märgates lipsas suust rõõmuhüüd, ent varsti haaras silm juba mitut uut siledat laukakohta. Lõpuks kõndisime Hauaniidu laugastiku vahel nagu labürindis, saamata aru, kus üks laugas lõpeb ja teine algab.

Kui kõige ees kõndiv matkajuht meid otse lauka servale kõndima juhatas, võttis südame alt veidi kõhedaks, sest veesilma pinda kattis vaid õhuke jääkiht.

Aivar Ruukli selgitust mööda on Hauaniidu laugastikule iseloomulikud kõrged laukaservad, millel kasvavad võimsad rabamännid. «Kohati tundub, nagu oleks laugastik metsa sees.»

Ruukel lisas, et kuna Valgerabasse ei vii ühtegi matkarada, on niisugune räätsade ja giidiga liikumine üks väheseid võimalusi seda paika avastada. Tema on Soomaal räätsamatku korraldanud umbes kolm aastat, ent aktiivselt hakkas ta neid välja pakkuma alles tänavu.

«Räätsade pluss on see, et nendega saab matkata ka siis, kui pole lund ega miinuskraade,» selgitas Ruukel. Pärast paaritunnist tempokat kõndimist jõudis Looduse Omnibussi rahvas tagasi sinna, kust ta oma teekonda alustas. Tuleb tunnistada, et kuivale metsarajale jõudes võtsid retkelised juba varakult räätsad jalgade küljest ära, sest nendega rabas liikumine oli kõigile kõva mahvi andnud.

Lubjassaares oli aga perenaine Linda Köhler juba ootel, et väsinud matkaselle hernesupiga turgutada.

Valgeraba

Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal paiknev 2800-hektarine Valgeraba on Soomaa rahvuspargi viiest rabast väikseim.

• Valgeraba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel.
• Raba idapoolset, hästi välja kujunenud osa kutsutakse Hauaniidu rabaks, mille lõunaosa on maaliline ja paljude laugastega. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesooga.
• 15. veebruarist 31. juulini on inimestel Valgerabas viibimine keelatud.

Allikas: www.soomaa.ee

    Tagasi üles