Avarilma triloogia apoteooslik lõpp

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Seiklejast ja ilmahulgusest Nikolai Baturinist on saanud erakuna Võrtsjärve ääres elav kirjanik, kelle pliiatsi alt tuleb üks suurromaan teise järel.

FOTO: Elmo Riig

Nikolai Baturin on eesti kirjanduses mees, kes teeb maailmakirjandust. Paraku teab maailm temast vähe, sest Baturini loomingut keelekadudeta teistesse keeltesse tõlkida on peaaegu võimatu või ülimalt keeruline. Või saab seda siiski teha?

Täna 70. sünnipäeva tähistav Nikolai Baturin on vaieldamatult eesti nüüdisproosa tippautoreid. Selle ilmekaim näide on hiljaaegu «Kentaurile» aasta parima romaani ja Kultuurkapitali preemia määramine.

Aasta alguses sai kirjanik valmis uue romaani «Sõnajalg kivis». Sellega on Baturin oma eluülesande täitnud. (See ei tähenda, et lisa enam ei tule.) Aasta tagasi «Postimehele» antud intervjuus ütles kirjanik, et kunagi nooruses unistas ta kirjutada raamatu avarilma kolmest teisendkujust, metsast, kõrbest ja merest.

Avarilma triloogia on lõpetatud

Nüüd ongi autobiograafilise taustaga avarilma triloogia «Karu süda» (1989), «Kentaur» (2003) ja «Sõnajalg kivis» (2006) valmis. See on sari, mida võib pidada kogu kirjaniku loomingu kvintessentsiks.

Kõigis kolmes vaadeldakse inimese vaimset teekonda eetilise täiuse poole, viimases romaanis saab see otsingute ja leidmiste tee kujutamine lausa apoteoosliku mõõtme.

Samas intervjuus ütles kirjanik veel: «Mina nimetan oma teoseid enda loodud sõnaga võimatusevõimaluste raamatuteks. Mind on võrreldud küll Márqueze, küll Bulgakovi, küll skandaalse moslemi Salman Rushdiega. Ma pole Rushdiet isegi kätte võtnud. Miks meie vahel paralleele tõmmatakse? Sest me kõik loome võimatusevõimaluse maailmu. Me liigume võimatusevõimaluse maailmas väljaspool realismi aega ja sellest tekib kummastus.»

Romaanis «Sõnajalg kivis» saab sõna «võimatusevõimalus» tähendus selgemaks. Kui saab. Sest tänapäeva naudinguhimulisele inimesele (turistid Okeaania sadamalinnas!) on seda raske seletada.

Kummastav maailm

Kummastav on maailm ka viimases romaanis — rohkem kui üheski varasemas teoses. See ilmneb kas või keelekasutuses, mis Baturinil on olnud alati väga eriomane. Vaadeldavas romaanis minnakse keelega äärmise piirini, kohati kasutatakse omaloodud «võõrkeelt», rõhutamaks võimatusevõimaluse müüdimaailma.

Romaani maises maailmas, välisreaalsuses kulgev sündmustik edastab kaptenkomandör Nikolas Batriani loo tema hukkamiseni. Batrian oma nelja allveelaevahävitajaga sai kõrgemalt juhtkonnalt ülesande korraldada õppepommidega õppehäire. Tegelikult anti tema käsutusesse tuumapommid. Need hävitasid ookeanisügavuses eksisteeriva kõrgema tsivilisatsiooni, mis võinuks saada ohtlikuks maapealsele militaar-oligarhilisele ühiskonnale. Ohvriks toodi Batrian, kes arreteeriti koos meeskonnaga. Teda süüdistati ookeaniinimeste vastu sooritatud tuumaholokaustis. Järgnes pikk kohtuprotsess. Kõik arreteeritud saadeti aastateks kindlusvanglasse.

Tsivilisatsiooni kestmise võimalikkus

Uus romaan on triloogia lühim ja tihedaim, lõpuni tunnetatud isikliku sõnumiga, mida rõhutab ka peategelase ja kirjaniku nime sarnasus.

Kõikidele osadele ühine on peategelase kahestumine: «Karu südames» on teisik Nganassaan, «Kentauris» Jumpsikas ja viimases romaanis Laevapoiss. See teisik, see teine mina annabki võimaluse saada kontakti teadmusega — millegagi, mis ületab kombitava-tajutava aja ja ruumi piirid.

«Sõnajalg kivis» jätkab «Kentauris» pooleli jäänud teemat — mõtisklust meie tsivilisatsiooni kestmise üle. Erinevalt eelmis(t)est romaani(de)st on selle teemakäsitlus väga kompaktne, üksikasjadeni läbi mõeldud. Romaani kompositsioon sarnaneb muusikateose ülesehitusega: fraasid ja laused omandavad kordudes uusi varjundeid ja värve.

Nii nagu on raske kirjeldada muusikapala mõtet, on ka selle romaani mõtterikkust keeruline sõnades väljendada. Piirdun minagi napis ajaleheruumis üksnes «Kentauri» liini jälgimisega, jättes vaatluse alt välja kõik muu mere ja ookeaniga seotu: globaalsulaga seonduvad tulevikuvisioonid, maismaa taas ookeaniks muutumine ja muu niisugune.

Keskne teema on inimsaatuse ettemääratus

Muusikapalaga võrdlemine ei olnud õhust võetud: romaani olulisi komponente on Brahmsi-Hölderlini «Saatuse laul», mis hakkab kostma Batriani elu pöördepunktidel («Kentauris» on juhtmotiiv Bachi «Babüloni vetel»), tuletades meelde, et kõik on kusagil juba kirjas.

Romaani keskne teema on saatus, inimsaatuse ettemääratus. Saatusega seonduvate kummaliste seikadega puutume kokku päris romaani alguses. Batrian, saanud puhkuse ajal ootamatu kutse kiiresti teenistusse ilmuda, võtab kaasa hiljaaegu ühelt Okeaania bulvaribukinistilt (NB! mehe nägu) ostetud raamatu «Sõnajalg kivis». Seda hajameelselt lehitsedes tunneb ta, et kõik on kuidagi tuttav, juba varem kogetud. Nii algab raamat-raamatus-lugu, kus kaasavõetud teose tekst kordab reaalses ajas ja ruumis toimuvat. Sellest võetud lõike tsiteeritakse Batriani elu otsustavatel hetkedel.

Sa pead palju kannatama

«Nikolas Batrian oli raamatulehti pööranud juba kuus aastat. Neid ei jäänud vähemaks. Ta ei mäletanud algust, ei teadnud lõppu. Hoomas üksnes sündmuste kulgu. Endiselt ei oimanud ta midagi pealkirjast «SÕNAJALG KIVIS».»

Pealkiri on mahukas kujund, millesse on kätketud romaani põhisõnum ja mille tähendust hakkab Batrian aduma alles pärast raskeid läbielamisi. Mõni päev enne kohtuotsuse teadasaamist sattus pilkaspimedas ruumis tema kätte hiirte puretud raamat ja ta luges: «Sa pead kannatama, palju kannatama. Sa pead talumatult palju kannatama, et sinust saaks... NÄGIJA PILKASES PIMEDUSES.»

Sümboli selginenud tähendust adus Batrian alles hetk enne hukkamist VIIMSEVAATETORNIS, kui ka selle pakutav maise arkaadia vaade osutus pettepildiks. Udusein rebenes tuules ja paistma hakkas lohutu KIVIKÕRB.

See on otsene viide triloogia teise osa probleemistikule ja selle põhikujundile kõrbele. (Ent sellest olen varem kirjutanud.) Seost teise osaga rõhutab seegi, et Batrian pöördub kord oma teisiku kui Jumpsika poole. Kui «Kentauri» puhul oli lähtutud islami ja ristiusu kaanonitest nii, et raskuskese oli Ida pool, siis viimases osas on rohkem tunda vihjeid piiblile.

Eluraamat sai lõpuni loetud. «Need suletud silmade TORNIVAATED tõid temani kõrgema mõistmise, et õnnelik põli, ilusad asjad ja kaunid vaated uinutavad meeli: elumõte tuhmub, igavikupüüe tuimub ning pole muud, mis kataks seda kadu. Kummalistes murdumistes ja muundumistes avanes ta suletud silmade pilgule, et kannatustes ei peitu mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitavat vägi. Teadmistest ülem Teadmus sai ühtäkki valitsevaks: ELUVALU ongi ELUVÕLU!»

Lõpetuseks. Igaüks võiks testida oma arusaamist, leides romaani lugedes vastuse küsimusele, miks nägi Batrian enne surma vaimusilma ees SÕNAJALGA KIVIS.

RAAMATUD

«Maa-alused järved», 1968 (luuletused);

«Väljadelt ja väljakutelt», 1972 (luuletused);

«Kuningaonni kuningas», 1973 (laanejutustus);

«Varahilisel ajal», 1974 (jutustus);

«Kajokurelend», 1975 (luuletusi mulgi murden);

«Oaas», 1976 (jutustused);

«Leiud kajast», 1977 (romaan);

«Galerii», 1977 (luuletused);

«Lüürakala», 1978 (luuletused);

«Poolusevaikus; Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979—1980», 1980;

«Tirelilood», 1980;

«Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele», 1981;

«Noor jää», 1985

(armastusromaan);

«Teemandirada. Mu ööde päevik. Lugemisteater», 1986 (näidendid);

«Karu süda», 1989 (romaan);

«Mõrv majakal», 1993 (kriminaalromaan);

«Kummitus kummutis», 1993 (lugemisteater);

«Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija», 1993 (lapsepõlvemartüürium);

«Ringi vangid», 1996 (romaan);

«Apokalüpsis anno Domini...», 1997 (romaan);

«Kentaur», 2003 (romaan);

«Sõnajalg kivis», 2006 (romaan).

Allikas: Viljandi Linnaraamatukogu

AUHINNAD

Nikolai Baturin on saanud romaani- ja dramaturgiapreemiaid ning muid tunnustusi. Nende hulgas on väljapaistvamad järgmised.

Viljandimaa Vapimärk (2005);

Tarvastu valla aukodanikuks valimine (2004 );

Kultuurkapitali proosa aastapreemia romaani «Kentaur» eest (2003);

Eesti Romaaniühingu romaanivõistluse peapreemia «Kentauri» eest (2002);

Valgetähe V klassi teenetemärk (2001);

F. J. Wiedemanni keeleauhind (1994);

E. Vilde kirjanduspreemia romaani «Karu süda» eest (1990).

Allikas: Viljandi Linnaraamatukogu

    Tagasi üles