Kõigepealt pean ütlema, et see lugu, millest ma siin räägin, pole minu kirjutatud. Lugesin seda esimest korda enne kooli ja mulle tundus see nii õudne, et ma raamatu, kus see sees oli, nii ära peitsin, et ise ka enam pärast üles ei leidnud. Meelde jäi see jutt mulle eluks ajaks.
Tänavu talvel tuli selles valitsev troostitus ja õudus uuesti meelde, kui lugesin «Nädala»-nimelist telekava ja leidsin sealt kogemata ühe veeru, kus ajakirja peatoimetaja Einar Ellermaa rääkis just sellestsamast loost just sellessamas seoses, nagu oleks ta minu mõtteid lugenud ja need ära kirjutanud, sest võtsin ikka hoogu ja kavatsesin sellest ükskord kirjutada.
Tuli välja, et veel keegi peale minu mäletab seda lugu ja mõtleb sellest nendessamades seostes! Võib-olla on see praegu paljudele vaikselt meelde tulnud. Lugu, millest ma räägin, on Friedebert Tuglase «Popi ja Huhuu».
Eestikeelne üksinduselugu
Nii ängistavat üksinduselugu pole ma rohkem kohanud. Kindlasti on loetud hiljem teisi ning veel palju ängistavamaid ja õudsemaid kui «Popi ja Huhuu», kuid Tuglas on kohad kinni pannud, tema tehtu kõrvale teised enam ei mahu, need tunduvad selle päris esimese kõrval nagu lapsemäng. Võib-olla tuleb see ka sellest, et teised üksinduselood ei ole olnud kirjutatud eesti keeles.
Tuglase jutus on õudus eestikeelne, on meie oma! Selle poolest on ta erinev kõigist teistest maailma õudsetest mahajäetuse- ja üksinduselugudest.
Kes ei mäleta, mis seal «Popis ja Huhuus» oli, sellele tuletan meelde.
Ühes linnas, ühes majas, ühes korteris elas kord mees, Isand, kel olid koer Popi ja ahvipärdik Huhuu. Isand oli tark ja haritud, lahke oma loomade vastu. Popi usaldas ja armastas Isandat nii, et liputas saba isegi Isanda öökuuele, mis varnas rippus. Häbematu Huhuugi pidi Isanda sõna kuulama ega julgenud Popit kiusata isegi siis, kui Isand kodunt ära käis.
Ühel õhtul aga jäi Isand koju tulemata. Tubadesse ilmusid hämarikuvarjud, tasapisi võttis võimust pime öö. Popi valvas ja ootas, kuni ta kuulis liikumist ja võigast pominat. Algul ta rõõmustas ja arvas, et Isand on siiski koju tulnud ning on ehk haige. Hommikul ta nägi, et purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus kõrvadele tõmmatud, ning magas.
Popi taganes nurka. Aegamööda hakkas elu muutuma. Kõik oli vastupidi kui enne. Asjadel ja tegevustel olid küll samad nimed, mis enne, kuid nende nimede taga oli midagi muud. Popi oli üksinda kodus. Keegi ei kaitsnud teda enam Huhuu eest, Huhuul oli nüüd Isanda meelevald, ta võis Popit nii palju kiusata, kui palju tal oli parajasti kiusamishimu. Popi oli kõigega nõus, sest Isand oli teda leplikuks kasvatanud. Popi ei tulnud selle pealegi, et uuele Isandale vastu hakata.
Popil hakkas päris Isand tasapisi ununema. Nüüd olid majas teised seadused ja uued kombed. Uus Isand istus vahel ka laua taha tööle. Aga tal polnud endise Isanda püsivust. Ta lõi lõhki prilliklaasid, murdis jala pealt gloobuse ning rebis raamatud lõhki. Ta meenutas kõigiti Isandat, ja ometi oli ta midagi hoopis muud. Peaaegu kõik tegi uus Isand vastuoksa, võrreldes endisega, kuid ometi peitus selleski salatud tarkus ning saavutamatu osavus.
Oleme Popi moodi
Ma kordan siin täpselt neidsamu kohti Tuglase novellist, mida toob välja ka Einar Ellermaa, sest ilma neid kohti tsiteerimata ei saagi sellest loost rääkida. Minu järelduse on samuti Einar Ellermaa kirja pannud. Ja siiski on see ka minu lugu ja minu järeldus, teine inimene on selle lihtsalt enne mind välja öelnud. Ja just sellepärast ma nüüd seda kordangi.
See on meie kõigi lugu, meie kõigiga juhtunud. Oleme nagu Popi, üksi kodus, kus võimutseb üsna võigas, isehakanud Isand. Minna pole kuhugi ja kaevata pole kellelegi. Kõige tähtsam on see, et me seda ahnet, häbematut olevust ei hakkaks päriselt Isandaks pidama.
Pärisisanda tunneksime ära tema tarkusest. Mis on meil abi isehakanud Isanda osavusest, kui see ähvardab meid täiega tükkis hukatusse saata, nii nagu Tuglase novellis juhtuski: Huhuu lasi maja õhku.
Kuidas me saaksime seda vältida? Mida me peaksime tegema, et ahne, häbematu, prassiv Isand maja õhku ei laseks? Kuidas me saaksime talle selgeks teha, et ta saab ka ise hukka?
Ehk otse öeldes: mis sellest riigist niimoodi saab, kui kõik on ainult pealtnäha kombes, aga seest mäda. Igaüks ju näeb seda, inimesed omavahel muust enam ei räägigi. Kõik näevad sedasama, mida Popi nägi, kui ta vaatles õhtuhämaruses Isanda kätt. See oli väike ja karvane.
Seda, et Isanda käsi on karvane, ütles Tuglas, mitte mina! Mina juba pelgaksin seda öelda! Kui see pelgus pole hirmus, mis see siis on.
KES MA OLEN
Teised teavad vist paremini kui ma ise, kes ma olen. Tõenäoliselt on neil, kes mu raamatuid tunnevad, minust kujunenud oma arvamus, mida siin paari reaga pole võimalik muuta.
Elulooandmed ütlevad, et olen Eesti kirjanik Viivi Luik, kirjutanud luulet, proosat, esseesid. Elanud siin ja seal maailmas.
Iseenda kohta on raske midagi muud öelda, kui et olen inimene nagu igaüks, ja püüan seda inimeseksolemise tunnet sõnade abil väljendada, nii nagu mõni teine püüab oma inimeseksolemise tunnet kirurgi, kooliõpetaja, tisleri või sportlasena väljendada. Kõik, mida me iganes teeme, teeme inimestena, ja kõik, mida me iganes teeme, väljendab meid inimestena.