/nginx/o/2013/10/04/2445413t1h9a6c.jpg)
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppetooli juht Priit-Kalev Parts on pool aastat käinud Viljandisse tööle saja kilomeetri kauguselt Pärnust. Nüüd otsib ta Viljandimaale uut kodu.
PRIIT-KALEV PARTS: kodus peab olema võimalus toimetamiseks, varude soetamiseks, nii koos kui omaette olemiseks.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnus on tal pere: naine Vika ning lapsed Suvi-Mari, Tõru-Tõnn ja Uku-Laas.
«Ma ise olen selline nostalgilise ilmavaatega linnapoiss, kes maale igatseb, aga mu naine on maatüdruk, pärit Saaremaalt. Tema läheks küll kohe maale, kui saaks,» vastab Priit-Kalev Parts küsimusele, kas plaan soojade linnamajade vahelt metsade ja hangede keskele kolida noort peret ei hirmuta.
Igal juhul hoiab mees oma praeguse elu vabadel minutitel näppu hiirel ja klikkab interneti kinnisvaralehekülgede pakkumisi.
Aasta algul läheb ta vaatama üht tagasihoidlikku talukohta Tuhalaane külje all: avar köök, vöörus, sahver ja panipaigad ning kolm tuba. Käimla asub paraku väljas ja vesi õuel pumbaga kaevus. See-eest kuuluvad kauba sisse tubli palkidest ait ja kasutamiskõlbulik saun. Ning ühe võimsa, aga tänaseks ammu lagunenud maakiviseintega lauda varemed krundi serval.
Mees kümne asja peale
Koduotsija vaatab sisse igast uksest, koputab elumaja seinu, uurib aknaid ja uksi, ronib pööningulegi. Teeb pilte, et kodus naisele näidata. Hea oleks, kui kool oleks lähedal, sest tütar läheb kahe aasta pärast esimesse klassi ja naine on õpetaja. Aga kooli pole Tuhalaanes ammu enam.
Priit-Kalev Parts on ise hea puutöötegija ja palkehitiste asjatundja, hinnatud haabjameister. Tema ja ta paarimehe ehitatud on näiteks Käsmu Meremuuseumi ja Läänemaal asuva rannarootslaste muuseumi ühepuupaadid.
Millist kodu mees endale igatseb?
«Näiteks viil- või kelpkatusega peajoontes traditsioonilist palkmaja,» vastab ta. «Maastik võiks olla pigem suletud kui avatud, metsane. Küttepuud ja aiapidamise võimalus peaksid käepärast olema... Puhast ilu ma ei tunnista, ideaalses kodus olgu võimalus toimetamiseks, majandamiseks ja varude soetamiseks, nii koos kui omaette olemiseks — ühesõnaga elamiseks.»
Niimoodi unistab Priit-Kalev Parts, kui hoogu läheb.
Filoloog ja loodusteaduse magister
Oma esimeselt hariduselt on Priit-Kalev Parts Tartu Ülikooli diplomiga eesti filoloog. Magistritöö on ta kaitsnud hoopis Eesti Põllumajandusülikoolis maastikuarhitektuuri alal.
Praegu jätkab mees doktoriõppes Eesti Maaülikooli põllumajanduse- ja keskkonnainstituudis, kus uurib säästvat kogukonnakorraldust.
Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja tunneb Priit-Kalev Partsi üheksakümnendate aastate esimesest poolest, ajast, mil ta ise vahetas Tartu Ülikoolis eriala, kui läks füüsikast filoloogiasse.
«Sel ajal ilmus filli terve rida pikki poisse, kellest on tänaseks asja saanud,» meenutab Anzori Barkalaja ja nimetab Ergo Västrikku, Madis Arukaske ja muidugi Priit-Kalev Partsi.
«Me olime juba siis keskmiselt aktiivsemad nii ekspeditsioonidel kui kõiges selles, mis puudutab vanu väärtusi ja teadmisi,» meenutab Anzori Barkalaja. «Vidrik paistis silma kui natuke pikatoimeline, aga väga asjalik ja põhjalik inimene. Nagu üks õige Eesti mees!»
«Hüüdnime Vidrik leiutasid esimesel ülikoolisügisel kaks mu kursavenda teineteisest sõltumatult nagu Marconi ja Popov raadioaparaadi,» muigab Priit-Kalev Parts oma teise nime saatust seletades. «Seniajani kasutavad seda mu Tartu sõbrad ja nende sõbrad.»
Eks vanade eestlaste Priidud olnud kõik rohkem Vidrikud kui Priidud.
Igal juhul on Priit-Kalev Parts niisamapalju kui raamatukoi ja jutumees kahe jalaga maa peal seisev pragmaatik ja ehitaja, kelle pidupäev saabub siis, kui võib arvuti tuppa jätta ning ise väljas sae ja kirvega tegutsema hakata.
Priit-Kalev Partsi teadusilma peamised uurimisvaldkonnad on kultuuri- ja looduskeskkonna suhted, rahvapärane ehitus ja käsitöö ning ühiskondlike väärtuste väljendumine planeerimistegevuses ja seadustes.
Tema ettekannete teemad konverentsidel ja seminaridel puudutavad väärtuslikke maastikke, maakultuuripärandit, keskkonnaeetikat ja kultuurikapitalismi.
Priit-Kalev Parts on vabakutseline publitsist, «Lääne Elu» ja «Sirbi» arvamuslugude kirjutaja, soome keelest tõlkija.
Üks asi, millest teavad vähesed, on mehe luuletajasoon. «Soon on palju öeldud, pigem sõnadega mängimise oskus,» parandab ta. Nimelt on Priit-Kalev Partsil terve lasteluuletuste sari, mis kannab pealkirja «Lehm Ljudmilla lastekas». Ajalehes «Lääne Elu» on ilmunud kokku 100 luuletust.
Vabal ajal on ta koos naisega suur aia- ja matkahuviline. Ta oskab lõigata viljapuid spaleeri, nagu oleksid need mõned bonsaid. Kui Partsid otsustavad rattamatkale minna, panevad nad oma lapsed jalgratta järelkärusse. Nii on läbi sõidetud Kihnu ja Vormsi.
Meistrite pjedestaal
Priit-Kalev Parts on kokku pannud Viljandimaa pärandehitusoskajate ja -teadjate andmebaasi, mille leiab Viljandi kultuuriakadeemia koduleheküljelt.
«Kui ma seda andmebaasi Eesti Kultuurkapitalilt saadud uurimistoetusega koostama hakkasin, oli rahvusliku ehituse eriala avamine Viljandi kultuuriakadeemias juba tõsiselt päevakorral,» meenutab mees.
Niisugust pärandehitajate andmebaasi võib nimetada ka rahvusliku ehituse eriala toetavaks taustuuringuks. Uurija eesmärk oli üles leida traditsioonilise ehituskunsti oskajad — kogenud laastukatusetegijad, palkehitusmeistrid, igasugu savi- ja kiviehitajad ning põlve otsas restaureerijad.
«Hakkasin küsitlema inimesi, keda juba tundsin, nood soovitasid edasi. Vestlesin, sõitsin, pildistasin. Tegin muide ühel niisugusel rännakul porisel sügisteel autoga kukerpalli. Nii et isikliku raamatupidamise mõttes jäin sügavalt kahjumisse.»
Priit-Kalev Partsi kokku pandud andmebaasi taga on muu hulgas tema ketserlik mõte näidata, et rahvakunst pole mitte ainult XIX sajandist pärit muuseumivärk. «Niisuguses ranges mõttes oskajaid meil ju tegelikult enam ei ole. On rahvapärase ehituskultuuri esindajad. Inimesed, kes nikerdavad näiteks puust talusilte, vajavad samuti tunnustust ja elatist.»
Veel loodab Priit-Kalev Parts, et sellistel väiketegijatel avaneb tänu tema andmebaasile lisateenimisvõimalusi ja et nii püsib paremini elus ka pärandehituskultuur.
«Katusepanijaid on Viljandimaal ja üldse Eestis juba üsna palju. Ka uusi palkmaju tehakse hallide plekkseinte taga, aga enamasti lähevad need kaubaks kuhugi mujale. Kohalikus elus ja siinsel maastikul nad eriti rolli ei mängi,» sirvib Priit-Kalev Parts mõttes oma koostatud nimekirja. «Suurim puudus on leidlikest ja oskajatest palkmajade renoveerijatest, üldse individuaalsete väikeprojektide tegijatest.»
Kaheksa südi õppurit
Alates läinud sügisest õpib Viljandi kultuuriakadeemias kaheksa südi inimest eesti rahvuslikku ehitust, õppetooli juht on Priit-Kalev Parts.
«Meie õppekavas on palju sellist, mis kattub tavalise ehitaja või arhitekti koolitusega,» selgitab ta. «Joonistame, joonestame ja konstrueerime. Õpime tundma materjale ning väljendama mõtteid pildis, sõnas ja materjalis. Suurt rõhku paneme etnograafilistele teadmistele, omakultuurse vormikeele omandamisele ning vahetutele tööoskustele ja -kogemustele.»
Selle eriala lõpetanutest saavad Priit-Kalev Partsi sõnul põhiliselt palkehitusmeistrid-töödejuhatajad, kel peaks olema ettekujutus nii füüsilisest töötegemisest kui näiteks eelarve kujundamisest. Aga neist võivad saada ka individuaalsed üritajad ja meistrid.
«Loodetavasti areneb igast lennust keegi heaks palgiarhitektiks, sest nemadki peavad tundma nii tööd kui tehnoloogiat, muidu poleks nad meie kooli mehed,» unistab Priit-Kalev Parts.
Rahvusliku ehituse eriala sünnilugu
Esimene kokkupuude rahvusliku ehitusega oli mul 1990. aastate algul. Aitasin laulu- ja pillimehel Jaak Tuksamil suitsusaunasid ehitada. Tuksam ise on väärt ehitusmeister, tema juures kohtusin nii mõnegi targa vanamehega.
Kui ma ülikoolis rahvaluulet, psühholoogiat ja etnoloogiat õppisin, sain teada, et Jaapanis säilitavad pärandtehnoloogia traditsioone, mõõga- või siidkimono valmistamise oskusi perekonnad. Need perekonnad on selle maa rahvuslik aare. Riik maksab neile selle eest, et nad püsiksid ja oma rahvuslikke tehnoloogiaid ülal peaksid.
Teadsin, et meilgi on selliseid saavutusi. Need on küll lihtsakoelised, aga samuti aastatuhandeid vanad.
No näiteks ühepuupaat, mis nüüd ära päästeti. Vidrik oli seal pundis muide üks initsiaatoreid, kes teiste noorte meestega haabja ehitamise kunsti unustusse jäänud võtteid Eestis esimesena üles korjama ja omandama asus.
See kõik tõi mulle pähe mõtte, et Eesti riik ei ole suuteline ega tahtelinegi eraldi kulutama raha kultuurile väärtuslike tehnoloogiate säilitamiseks. Vähemalt mitte sel viisil, nagu seda teeb Jaapan. Ja ega seda raha ka nii väga ei ole.
Minu idee on lihtne. Et koolisüsteem on niikuinii olemas ning et ühe või teise tehnoloogia õppimiseks (palkehitised, roogkatused, kiviaiad, sepised, keraamika) on vajadus, siis oleks lahendus õpisüsteemi ja vana kultuuripärandi ühildamine.
Inimesed ei taha algul kuulda või süvenedagi millessegi niisugusesse pealtnäha teisejärgulisse. Seda, et pärandtehnoloogiad on väärtuslikud, on tõestanud aeg. Muidu poleks need nii kaua püsinud.
Nüüd siin ja seal on mõni inimene siiski seda juttu uskuma hakanud, ka haridusministeeriumis. Ja ennäe imet, ei läinud kümmet aastatki, kui juba eriala avati.
Anzori Barkalaja,
Viljandi kultuuriakadeemia direktor