Olümpial hõbemedali võitnud Jüri Jaansoni esimene treener Viljandis Anne Freimuth oli juba sõudmise eelsõite vaadates kindel, et sel korral saavutab sportlane midagi suuremat.
Jüri Jaansoni esimene treener oli edus kindel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See oli küps sõit,» kirjeldas Freimuth Jaansoni finaalvõistlust.
Praegune sõudetreener Ruth Vaar elas kunagisele treeningukaaslasele tulihingeliselt kaasa. «Käed-jalad värisesid,» ütles ta.
See, et Jaanson alles keskkooliealisena sõudmisega tegelema hakkas, ei olnud Anne Freimuthi arvates miinus, sest kui kergejõustikus peavad tulemused kiiresti tulema, siis sõudmine nõuab aastatepikkust tööd.
«Sõudmises pole plussiks mitte noorus, vaid töökus,» toonitas Freimuth, kes Jaansonit Viljandis kolm aastat treenis.
Sihikindel treenija
Tulevast olümpiakolmikusse kuulujat Vaar ja Freimuth tõsise töötegijana iseloomustavadki.
Freimuth mäletab, et kui Jaanson 1984. aastal sõudetrenni tuli, ütles ta kohe, et tahab saada Nõukogude Liidu meistriks.
«Ta oli alati omaette, jooksis, mõõtis pulssi ja ega me temast suurt midagi arvanud,» jutustas Vaar oma lapsepõlvemälestusi. «Siis ta hakkas järjest rohkem trenni tegema ja meie arvamus muutus.»
Kui teised üritasid leida võimalusi, kuidas treeningult kergemini pääseda, siis Jaanson tegi ettenähtust rohkem. Kui noortel sõudjatel kästi sõita kaksteist kilomeetrit, sõitis tema ikka viisteist.
«Sõudmine on ala, millel peab tundma tohutult valu, ja seda on Jüri väga hästi talunud,» nentis Anne Freimuth.
Pärast füüsilist trenni ei olnud Jaansonile aga treening lõppenud, vaid ta istus seda analüüsima.
«Nagu ka Pertelson ütles: see on tohutu töö, mis inimese on nii kaugele viinud,» tõdes Freimuth. «Paljud ei uskunud, et sportlikus mõttes nii vana mees veel midagi sellist suudab.»
Ka Ruth Vaar arvas veel mõni aasta tagasi, et Jaansoni püüdlused on asjatud. «Aga siis, kui ta Ameerikasse läks, muutus tema suhtumine treeningusse positiivsemaks,» jätkas Vaar. Veel aasta tagasi tundus tallegi uskumatu, et Jaanson olümpial medali võidab, ent kaks kuud tagasi oli ta oma sõnul selles kindel.
Põikpäisus ja toetav kodu
Ruth Vaari arvates viis Jüri Jaansoni olümpiahõbedani põikpäisus. «Ta on oma põhimõtetes kinni ja neid on raske muuta. Igal treeneril on omad põhimõtted ja treeningukavad, aga Jüri ei lase neid endale peale suruda.»
Vaari väitel on Jaansonil praeguse treeneri Igor Grinkoga koostöö sujunud just sellepärast, et treener võtab sõudjat sellisena, nagu ta on.
Freimuth nimetas Jaansoni plussiks kodu toetust. «Nüüd on talle abiks naine, kes on samuti heal tasemel sõudja.»
Vaaril ja Freimuthil on veidi kahju sellest, et võidetud medal ei olnud kuldne.
«Usun, et Jüri on rahul, kuigi tean, et ta läks võitma. Kaotama ei lähe spordis ju mitte keegi,» ütles Freimuth. «Jüri on rohkemat väärt, kui ta saavutas, aga see oli tema hetkeseis.»
ARVAMUS
Anne Freimuth,
Jüri Jaansoni esimene treener
Niisuguseid õnnepisaraid pole ma tükil ajal valanud. Sellise hetke nimel treenerid tööd teevadki. Kogu Eesti on uhke, et meil selline mees on.