Hendrik Agur: maised mõtted jäävad lennates maha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hendrik Agur tunnistab, et lendamine on ohtlik ala. «Väga kerge on libastuda ja ennast lõdvaks lasta.»

FOTO: Kaarel Kala

Kui õues on kuulda lennukimüra, jooksevad lapsed ikka toast või puude varjust välja. Nad seisavad, nina taeva poole, ja lehvitavad lootuses, et lendurionud neid näevad.

Mäletan eredalt rõõmu, mida poisikesena tundsin, kui kord üks lendur madalalt üle lennates mulle vastu lehvitas. Kuidagi kauge ja kättesaamatu tundus ta! Justkui polekski ta inimene.

Viljandlased on endale aru andmata kindlasti tihtipeale töö katkestanud ning pööranud pilgu taevasse, kus oma valgel väikelennukil tiirutab Eesti Harrastuspilootide Liidu esimees ja kunagine ansambli Meidion basskitarrist Hendrik Agur.

«Lendamine on mulle suur nauding. Kui rattad maast lahti saan, on tõeline vabanemise tunne. Maised mõtted jäävadki otseses mõttes maha,» kirjeldab mees, kelle lasteaia lõputunnistusele on kirjutatud hoopis: «Hendrik tahab edaspidi hästi õppida, et saada lavastajaks.»

Võin öelda, et olen Hendrikut tundnud kogu oma elu. Kui mina sündisin, lõpetas tema küll juba keskkooli. Mäletan teda väga lähedase peretuttavana juba päris pisikesena kui eelkõige äärmiselt sõbralikku inimest.

Praegu juhib Hendrik reklaamifirmat ning elab Tallinna lähedal. Oma lapsepõlve mäletab ta kui tohutult huvitavat eluetappi.

«Karksi-Nuia maakodu roheline muru, tuhmpunane plastmootorpaat, mille isa mulle neljandaks sünnipäevaks kinkis ning millel olid kandiline patarei ja mikromootor ja mis uppus esimesel katsetusel Viljandi järve,» meenutab Hendrik eredamaid fragmente oma varasest lapsepõlvest.

Tema ema Ingrid Agur oli kogu oma elu Ugala teatri kunstnik ning isa Jaak Agur Viljandi haigla arst.

Kuueaastaselt unistas Hendrik lavastajaks saamisest, sest tema onu Rein Agur oli kauaaegne Eesti Riikliku Nukuteatri lavastaja ja näitejuht ning poisikesele suur eeskuju ja autoriteet.

«Ema töö juurest meenuvad kondiliimimis- ja dekoratsiooniruum, suur saladuslik kontrabass garderoobis ning kägisev pöördtrepp, kus ei tohtinud proovide ajal kõndida, sest muidu oleksid tolleaegsed lavastajad Aleks Sats ja Heino Torga hirmsasti vihastanud,» räägib Hendrik ja lisab, et vaatas tol ajal valgusloožist või helitehniku puldist ära absoluutselt kõik etendused.

Isa töö juurest on talle mällu sööbinud arstide toa valge klaaskapp ja ihaldusväärne vana suur roheline kirjutusmasin.

Lisaks lavastajaametile unistas Hendrik lapsena veel näiteks täheuurijaks ja kirikuõpetajaks saamisest.

«Tollane Moskva ülikooli tudeng, praegune Riigikogu spiiker Ene Ergma oli mu ema sõbranna ning tema sütitav ja elurõõmus esitus tähtedest jättis kustumatu mulje,» ütleb Hendrik. «Ehkki nad kohtusid harva, olin alati emaga kaasas ja kuulasin kõrv kikkis tädi Ene elurõõmsat ja tarka juttu.»

Huvi kirikuõpetaja ameti vastu tekitas sugulane, praegune peapiiskop Jaan Kiivit.

Ugala vana pianiino

Ugala vanast teatrimajast sai Hendrik ka muusikapisiku.

«Ema töö juures klimberdasin fuajees alati ühte Wanemuise vana ja häälest ära pianiinot. Keegi ei õpetanud, kedagi ei huvitanud, enesel aga oli tohutu huvi suvalisi omatehtud akorde plõnnida ning mehaaniliselt mustade ja valgete klahvide seoseid avastada. Nii see algas,» jutustab Hendrik.

Kolmandas klassis hakkas talle huvi pakkuma klarnetimäng.

«Vaatasin, et klassivend Andresel on kodus üks isevärki pill. Ilus teine — must, pikk ning palju hõbedasi kange ja klahve täis. Viivitamatult tahtsin minagi seda pilli õppida ja hakkasingi kooli juures eratunnis käima. Neljandas klassis mängisin ühe nooremana juba kooli puhkpilliorkestris ja viiendas klassis läksin lastemuusikakooli.»

Miks ta hiljem ansamblites basskitarri kasuks otsustas, ei oskagi Hendrik öelda. «Autobaasi poistebändis oli just seda vaja ja nii jäigi.»

Kooli ajal harjutas Hendrik kõvasti kätt. «Viljandi kultuurimajas oli terve hierarhia poistebände. Seal olid ka proovisaalid ja bändide vahel käis tihe rebimine. Konkursid ja ülevaatused, mängimine tantsuõhtutel — koolipoisile oli see kõik põnev ja motiveeriv.»

Kõige suuremat edu sai Hendrik maitsta ansambliga Meidion, mis pärast 15-aastast pausi hiljuti Viljandis taas kokku tuli. Liverpooli pubis aset leidnud kontsert oli nii edukas, et korraldajad plaanivad peagi uut ülesastumist. Augusti algul saabki Meidioni mängitavat intellektuaalrokki kuulata Võrtsjärve ääres korraldataval üritusel «Heamuusika 2004».

«Muusika on inimkonnale antud Jumalast. Kes oskab kuulata, saab paljuski aru elu mõttest ja osa täiusetundest. Milleks siis üldse elada, kui mitte käia vaimus kõrgemal pool? Muusika seda võimaldab,» arvab Hendrik, kes on muuseas suur klassikalise muusika austaja. «Tšaikovski esimene klaverikontsert, Beethoveni viies ja üheksas sümfoonia, Vivaldi «Gloria», Bachi prelüüdid — ilma nendeta ei kujuta ma oma elu ette.»

Neile, kes arvavad, et sümfooniakontserdid on igavad, annab Hendrik hüva nõu: «Inimestele tundub selline muusika igav, sest televisiooni ja eriti raadiosse transleeritud klassikalise muusika kontserdid on niivõrd moonutatud ja kiretu heliga, et ei suuda iial edasi anda seda võimu, sära ja täiust, mida võib kogeda, kuulates sümfooniaorkestrit hea akustikaga saalis. Seepärast soovitan tungivalt kõigil kas või korra end sundides ära käia mõnel päriskontserdil. Kindlasti on garanteeritud vähemalt arusaama muutus kui mitte sõbrunemine jumaliku muusikaga.»

Muusikat naudib Hendrik võib-olla pisut teistmoodi kui tavainimene ka orkestrijuhi-kultuuritöötaja eriala tõttu, mille ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis omandas.

Lennunduspisik sõjaväest

Enne ülikooli astumist tuli Hendrikul kaks aastat veeta Vene sõjaväes. Saatuse tahtel määrati ta lennuväkke, kus õnnestus pidada autojuhiametit.

«Tegime sõjaväes täiesti korralikul tasemel bändi ja käisme üleliidulistel sõjaväe vokaal-instrumentaalansamblite konkurssidel, kus saime ka häid kohti. Nii et võtsin sellest halvast Vene sõjaväest maksimaalselt positiivset ja naasin Mathias Rusti Punasele väljakule maandumisest tingitud kahenädalasest viivitusest 1987. aasta suvel õnnelikult kodumaale,» kõneleb Hendrik ja lisab: «Pisar tuli ikka silma, kui pärast Narvat läbi lahtise platskaardiakna kodumaise heina lõhn ninna tungis.»

Sõjaväes saadud lennunduspisik oli nii suur, et mõned päevad pärast koju jõudmist läks noormees Leningradi Sassovi-nimelise lennukooli sisseastumiseksamitele.

«Paraku ei saanud ma oma pika kasvu tõttu meditsiinikomisjonist läbi. Nimelt oli Venemaal just maksimaalpikkuse norm tõstetud 188 sentimeetrile, mina aga olin 192,» nendib ta.

2000. aasta sügisel alustas Hendrik erapiloodiõpinguid Eesti legendaarse lenduri ja lennuinstruktori Rein Porro käe all. Tänaseks on tal lennatud veidi alla 500 tunni.

«Õhku tõustes häälestun automaatselt korrektsuse režiimile. Tuleb täita lennukikäitamise protseduure, jälgida liiklust ja ilma, pidada ranget raadoisidet ja arvestada sadat muud nüanssi,» räägib Hendrik.

Niisama lõbu pärast ajab ta oma väikelennuki harva käima, aga sõpradega huvitavaid paiku külastab küll. «Huvitav on ka näiteks Eesti mõisate ja kirikute marsruut, samuti Põhja-Eesti saared ja rannajoon.»

Hendrik tunnistab, et lennundus on ka ohtlik ala. «Väga kerge on libastuda ja end lõdvaks lasta. Tavaliselt juhtub see teisel-kolmandal lendamise aastal, kui tundub, et nii lahe on ja mis selle käkiga siis lennata pole. Sellisel tundel ei või aga kunagi tekkida lasta — nii on mind õpetatud ja hoiatatud. Raske pole näiteid tuua, kui alles mõned kuud tagasi hukkus kaks sõbrast erapilooti.»

Armastada ja olla armastatud

Hendriku elufilosoofia on lihtne: armastades olla hea inimene.

«Kõik, mis tulema peab, see tuleb,» usub ta. «Sellest ma juhindungi. Tunnen rõõmu igast päevast ja püüan olla hea, nii hea, kui oskan ja tahan, et minuga oldaks.»

Mis vanusesse puutub, siis 38-aastasena leiab Hendrik, et inimene on täpselt nii vana, kui vanaks ta end ise mõtleb. «Näiteks mina tunnen end praegu umbes 27-aastasena. Olen sihipärase tegutsemise, sportimise ja õige toitumisega saanud oma füüsise väga heasse vormi ning lihtsalt iga minut sunnib sellest rõõmu tundma.» Samas tunnistab ta, et selleks peab jätkuma tahtejõudu.

Tööga pidevalt hõivatud mehele on elus tähtsal kohal ema sünnitalu Karksi-Nuias. See on tänaseks saanud suguvõsa ilusaks ja armsaks maakoduks.

«Igal inimesel peab olema üks paik, kuhu minna, kus jalutada metsas ja järve ääres, rääkida puudega ja oma sisemise minaga, ärgata hommikul ja teha pliidi alla tuli, kui linnud laulavad väljas nii valjult, et see tundub lausa karjumisena. Need on asjad, mille nimel tasubki elada. Ja kui siis minna veel lastega ümber järve hommikujooksule ja tagasi tulles ootab verandal soe kohv, pole täiuslikkuseni enam palju maad.»

Lendurile omane kiiks paneb Hendrikut endises suures Polli õunaaias jalutama mõtetega, kuidas sinna lennurada rajada.

«Ükskord teen ma selle ära. Pealegi lennuturism on Eestis tiibu kasvatamas,» räägib ta.

Samuti on tema sõpruskonnas käärimas idee rajada Tallinna lähedale lendurite küla, koht, kus oleks mitme majapidamise peale ühine lennuväli.

Eelkõige tahab Hendrik aga pühenduda perekonnale. Ta on kahe poja, 13-aastase Sander Sebastiani ja 10-aastase Gabrieli isa. Laste ema Hannulaga läksid teed pärast pikka kooselu kahjuks lahku. «Armastus sai lihtsalt otsa,» ohkab Hendrik.

Armastus on talle väga tähtis. «Ükskõik, kelleks me endid peame, kes me oleme, mida teeme või mõtleme, armastust ja armastatud olemist vajame kõik. Me teeme ja toimetame, läheme ja tuleme, räägime juttu, sõidame ja rabame, õpime ja töötame.

Sageli unustame, milleks. Siit jõuame elu mõttele lähemale, kuid selle jätan küll targu ütlemata. Kindlasti vähemalt eelviimane etapp selleni jõudmise teel on aga armastus.

Inimesed, armastage üksteist! See on kindel võimalus tunda end õnnelikuna.»

    Tagasi üles