Võidupüha esimestel minutitel avati Tallinnas Harjumäel võidusammas. Ükski teine rajatis pole Eestis nii pika aja vältel tuliseid vaidlusi põhjustanud ning me võime olla veendunud, et üksjagu vaidlemist seisab veel ees. Ent seda tähendusrikkam on sammas.
Meenutagem, et esimest korda peeti monumendi püstitamise plaani veidi pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aastal. Parima lahenduse leidmiseks korraldati eri aegadel viis ideevõistlust. Ent isegi siis, kui sambale Harjumäe nõlval viimast lihvi anti, ei vaibunud kired.
See kõik tõestab, et Eesti riik ja selle vabaduse sümbolid ei jäta inimesi külmaks. Niisiis polegi suurt vahet, kas ülekaalus on need, kellele samba välimus meeldib, või nood, kellele ei meeldi. Sisulises plaanis on hoopis tähtsam see, et meil on vaba riik, mille auks sammast püstitada.
On tore, et riigi tähtsaim võidusammas lõpuks ometi valmis sai, mis sest et ettevalmistustööd ja ehitus ei läinud kaugeltki nii libedalt, kui algul loodeti. Ent sama kehtib ka vabaduse kohta — ka seda ei saadud ilma tõrgete ja ohvriteta.
Vabadussõja võit on vaieldamatult Eesti Vabariigi ajaloo tähtsaim moment ning selle nimel elu või tervise andnud inimesed väärivad meenutamist ja austamist sõltumata sellest, kui kaugesse minevikku sündmus on libisenud. Vabaduse Risti kui selle sõja olulisima sümboli kasutamine on seejuures igati loogiline.
«Sakala» loodab, et ka need, kes seni ristiga samba ideed on kritiseerinud, suudavad selle kõigest hoolimata omaks võtta. Sambast on võimalik lugu pidada ka siis, kui selle väljanägemine mingil põhjusel ei meeldi.
Võib-olla kehtib ka vabadussamba juures vana tarkus: mida valusam vits, seda kallim laps. Ehk tõesti on needsamad vaidlused aidanud samba tugevamini rahva südamesse kinnitada ning panna meid senisest rohkem oma riigi väärtust tunnetama.