Mitu päeva väldanud valitsuskriis jõudis eile kulminatsioonini, kui peaminister Andrus Ansip tegi presidendile ettepaneku vabastada ametist Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluvad ministrid ning too sellega nõustus. Kui seni võis vähemalt teoreetiliselt rääkida sotsidest kui valitsusliidu osalistest, siis alates sellest hetkest oli hingekell 2007. aasta kevadest töötanud valitsusele kõlanud.
Nii nagu president oma eilses avalduses, peab ka «Sakala» tarvilikuks öelda, et valitsuskriisi puhkemine majanduslikult kriitilises olukorras oli äärmiselt kahetsusväärne. Kõigile olnuks parem, kui seni isegi üllatavalt head koostöövõimet ja stressitaluvust näidanud kolmikliit suutnuks nüüdki valusates kärbetes kokku leppida. Nii oleks võidetud aega ning säilitatud muu maailma silmis tugev maine.
Teisest küljest tuleb möönda, et kui valitsus on juba kord koostöövõime minetanud, oleks kõige rumalam seda formaalselt koos hoida ning jagelemist jätkata. Praeguses situatsioonis on tähtsaim, et Eestil oleks teovõimeline valitsus, kes suudaks hoiduda suurest eelarvedefitsiidist, kuid oskaks säilitada elementaarsed sotsiaalsed tagatised. Tunnistagem: see on keeruline ülesanne.
Ehkki üldine vastutus valitsuse tervise eest lasub peaministril, oleks kogu süüd tema kaela veeretada selge liialdus. Kellelegi ei saanud jääda märkamatuks, kuidas sotsiaaldemokraadid kippusid viimastel nädalatel esinema ettepanekutega, mille kõrbemine paremerakondade juhitavas valitsuses oli juba ette kindel. Kui see polnud valimiskampaania osa, siis mis see oli?
Kokkuvõttes pole kuigi oluline, kes valitsuse lagunemisele algtõuke andis — tagajärge see ei muuda. Isegi kui eile ametlikult välja kuulutatud võimukõnelused Rahvaliiduga valutult laabuvad, ei tähenda see automaatselt uue õnneliku liidu sündi. Ees seisavad senisest veelgi ärevamad ajad, millesse opositsioonilised sotsid ei jäta ametiühingute eestkostjana oma panust andmata.