Tõnu Õnnepalu «Sajand» ehk Kohtumine elava klaasverandaga

Meelis Rämmeld härra Tuvina oskab peenelt laveerida koomilisest traagilisse ja tagasi. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugalas nähtud «Sajand» mõjus tugeva tervikuna. Lava-, heli- ja valguskujundus toimisid nii, et sain lausa müstilise kogemuse.

See juhtus teise vaatuse keskel. Sõda, lasud, vene sõdurite hääled, lava mattub hämarusse ja suitsu. Karjed, koerte haukumine. Veranda keerleb nagu Kuu. Nagu Aeg.

Tajusin äkki, et peategelane ongi mõis. See monstrum, mis seal valguse ja helide maailmas iseseisvalt liigub ning on korraga elus, võttes erinevaid kujusid. 1913. aasta klaasveranda muutub 1920. aastate labaseks oksjonikohaks, inimkirgede ja omamisinstinkti teatriks. Temast saab asunikumaja idülliline õnnesaar, sõjaaegne Poola raudteejaam või vene sõdurite lasketiir, kus papist märkide asemel on elavad, luust ja lihast inimesed.