Eesti valitsus on tegemas kõige halvemat, mida ta praegu teha saab — lõhki minemas. See paneb pidurid peale kõigile hädavajalikele otsustele, neid on aga vaja võimalikult kiiresti. Asjal oleks mingisugune mõte, kui valitsus muutuks uue partneri kaasamisega teovõimelisemaks, suudaks jõuda kiiremini lahendusteni ega raiskaks enam aega valijatele meeldida tahtmisest tingitud siseheitlusteks. Ent kas selline koalitsioon on võimalik?
Eilseks olid Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) otsustanud alustada läbirääkimisi Rahvaliiduga. Ehk teisisõnu paariaerakonnaga, kellele nad on pidevalt vastandunud.
Ei ole vaja olla hiromant nägemaks, miks just Rahvaliit kahe paremerakonna sõelale jäi: hinge vaakuv partei on valitsuse kaudu pildile pääsemisest eluliselt huvitatud ja seepärast kõige kergemini kontrollitav. Rohelised, kes eile valitsusse minekuks valmisolekut avaldasid, on seevastu pigem tõusuteel ja pääseksid tõenäoliselt uuesti parlamenti ka vahepeal ministritoolil istumata. Neid oleks tunduvalt raskem ohjes hoida kui Rahvaliitu, ehkki muu poolest sobiksid rohelised praeguste valitsusliitlastega palju paremini.
Justkui otsides kavandatavale Rahvaliiduga ühteheitmisele kergendavaid asjaolusid, teatas peaminister Andrus Ansip eelmise nädala lõpul, et Keskerakonda ei võta Reformierakond valitsusse mingil juhul. Nii on oravaparteil ja isamaalastel lisaks eelmainitutele veel vaid üks võimalus enamusvalitsust moodustada: meelitada Riigikogus üle mõne võõra fraktsiooni liikmeid või sõltumatu saadik Jaan Kundla. Samas on vähe tõenäoline, et seda teed minnakse, sest tekkiv ülakaal oleks õhkõrn.
Võimalik on muidugi seegi, et Reformierakond ja IRL loovad vähemusvalitsuse, mida rohelised on riigikogus teatud tingimustel toetada lubanud. Ent selline valitsemisvorm võib väga kergesti ebaõnnestuda isegi normaalsetes oludes, saati siis praegusel raskete valikute ajal.
Seega on valitsus tegemas kõige halvemat, mida ta teha saab.