«KAS VILJANDIST saab asja?» Niisugust pretensioonikat pealkirja kandis ettevõtja Peeter Kuuse läinud nädalal «Sakalas» ilmunud kirjutis. Mõistan, et lugu võis olla ajendatud heast tahtest aidata kaasa veekeskuse kiiremale valmimisele, kuid kahjuks käsitles autor mitut fakti meelevaldselt ning esitas ka mitu väärat väidet.
Veekeskuse ehituse ettevalmistamist on «Sakala» tutvustanud üsna põhjalikult ja objektiivselt. Avalikku tähelepanu pälvisid konkursi väljakuulutamine ja võitja selgitamine ning isegi notariaalse lepingu sõlmimine. Samamoodi on ajaleht viljandlasi edasistest arengutest teavitanud. See on olnud loomulik protsess, mida mina ei söandaks nimetada linna huve kahjustavaks tingeltangliks, nagu tegi Peeter Kuusk.
TÕSI, OSAÜHING Leviehitus ei ole veel ehitamist alustanud, ehkki restorani varemed on lammutatud ja uue hoone projekt valmis. Viivituse põhjus pole seisnenud ühe või teise lepingupoole tahte puudumises, vaid kogu ühiskonda puudutavast majanduskriisist tingitud objektiivsetes probleemides.
Kellelegi ei tohiks olla uudis, et veel hiljaaegu äriedu nautinud ja kiirelt arenenud Leviehitus on sattunud raskustesse ning teda saneeritakse. Samal ajal on kõik pangad muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt konservatiivsemaks ja seda eranditult kõigi kinnisvaraarenduste suhtes.
Uudis pole seegi, et omavalitsuste tulubaasi kärpimise tõttu on linna investeerimisvõimalused lähiaastateks märkimisväärselt kahanenud.
Tegu on paratamatute asjaoludega, millest tulenevalt oleme Leviehituse juhtidega nende ettepanekul mitu korda analüüsinud muutunud olukorda ja arutanud lepingu realiseerimise võimalusi.
Jutuajamiste tulemusena tegigi Leviehitus meile ametliku ettepaneku nende põhiküsimuste osas, mis peaksid mõlemale poolele olukorra soodsamaks muutma. Need on kaugkütte trassi ärajätmine, tähtaja pikendamine ja ostuhinna alandamine intressita järelmaksu võimaldamise kaudu.
Linnavalitsus on muudatusettepanekuid korduvalt arutanud ning asunud otsima lahendusi, kas ja kuidas oleks võimalik need sisse viia.
Edasiste tegevuste kohta esitas Peeter Kuusk oma artiklis kahjuks hulga valeväiteid. Toon mõne näite: «nüüd on tulnud asjade käiku uus pööre», «linn on hakanud kahtlema oma otsustes», «hakatakse uuesti muutma asukohta».
Kõige krooniks kirjutas Kuusk: «Ilmselt on asi selles, et mõni mõjuvõimas ringkond kasutab tekkinud olukorda ära ja püüab oma tahtmist läbi suruda.»
AASTAID eraettevõtet juhtinud mees peaks teadma, et riigihangete või vähempakkumiste puhul on üks aluspõhimõtteid see, et pärast võitja väljakuulutamist ei saa enam konkursi põhitingimusi muuta.
Ainus seaduslik võimalus seda teha on saavutada ülejäänud konkursil osalejate heakskiit.
Just seepärast pöördusimegi osaühingu Viljandi Akriptor ja aktsiaseltsi Viljandi Metall poole küsimustega, kas nad on nõus konkursi tingimuste muutmisega ning kui, siis mil moel.
LINN POLE huvitatud Leviehituse ega ka ühegi teise siinse ettevõtte pankrotist. Iseenesestki mõista soovib ta, et kõik firmad jätkaksid majandustegevust ning oleksid kohalikele inimestele tööandjad ja omavalitsuse maksutulu kindlustajad. Samas ei saa linnavõim rikkuda seadusi ega eirata võrdse kohtlemise printsiipi.
Linnavalitsus ja volikogu ei saa seada keskseks sihiks ühe firma saneerimise õnnestumist, vaid peavad võrdselt seisma kõigi siinsete ettevõtete ja isikute huvide ning õiguste eest.
Linnapeana ei ole mul õigust ega võimalust sekkuda Leviehituse saneerimisse, aga ma olen vestelnud ettevõtjatest võlausaldajatega ning saanud aru, et olukord on raske. Teisalt pole ajakirjandus avaliku areenina sääraste probleemide lahendamiseks õige koht.
IGAL JUHUL on nüüdseks ilmne, et veekeskuse ehitusega saab edasi minna siis, kui kohus on Leviehituse suhtes saneerimisotsuse teinud. Võimalusi on minu arvates endiselt mitu: kas täita praegust lepingut, saavutada kõigi asjasse puutuvate osalistega lepingu muutmise kokkulepe või korraldada uus konkurss. Igal juhul peavad sellekohased otsused olema seaduslikud ja vastama avalikele huvidele.
Viljandist saabki asja just nii, mitte alludes kellegi hämavale lobitööle.