EESTLASED ON alati haridusest lugu pidanud ning püüelnud hea hariduse omandamise poole. Praegused regionaalsed muudatused mõjutavad seega meile kõigile eriti olulist valdkonda. Haridus ja selle andmine on ju tihedalt seotud piiride muutumise ja rahvastikunäitajatega.
Viljandimaa rahvaarvu kahanemine ja üha suurema hulga inimeste linnapiirkonda ümberpaiknemine annavad lähiaastatel ilmselt kõige valusamini tunda just haridust puudutavates ümberkorraldustes. Hoolimata sellest, mida arvatakse olevat koolipidamise raskuse põhjus, on tegelikud otsustajad lapsevanemad, kes kolivad koos lastega mujale.
Kas selles on midagi erandlikku ja peame otsima tonti? Julgen väita, et tegu on tavapärase suundumusega, sest suuremad asulad on mitmesuguste teenuste osutamiseks sobivamad paigad.
Samalaadsed trendid valitsesid kunagi kogu Euroopas. Tegelikult on vana Euroopa linnastumise tase veel kolmandiku võrra suurem kui meil. Nii et kui tahame lääne jõukust nautida, tuleb meil endale aru anda, et bilanss ehk kulude ja tulude suhe peab paigas olema.
KOOS MAAILMAPILDI avardumisega koonduvad koolid aina rohkem elu keskmesse. Praegu ei kujuta keegi ettegi, mis saaks, kui taastuks kunagine olukord, kus peaaegu iga kolme kilomeetri taga oli kool. See oleks tänapäeva elu arvestades mõttetu.
Arusaadavalt seame plaane ja arengukavasid tehes esikohale kvaliteetse hariduse. See, millises hoones haridust antakse — kas oma tänava lõpus või mõistlikus kauguses asuvas naaberkoolis, kuhu viib ühissõiduk —, pole ju sisuliselt oluline. Tähtsaim on saadava hariduse ühtlaselt hea tase ning et kooliskäimine oleks võimalikult turvaliselt ja mugavalt korraldatud.
Hiljaaegu küsisin ühe omavalitsuse volikogu liikme käest: kas lapsed saavad parema hariduse teie oma koolis või suuremas, näiteks riigigümnaasiumis? Sain vastuseks, et naaberomavalitsuse tase on parem.
Suures koolihoone hoidmise tuhinas unustame sageli ära peamise eesmärgi: et lapsed oleksid haritud ja valla raha saaks kasutada elanikele väga vajalikul otstarbel, olgu selleks siis teede korrashoid või hoolekanne. Seetõttu tuleb anda haridust parimas kohas, mille puhul oleks silmas peetud ka liikumisvõimalusi.
RÄNDE TÕTTU tühjenevate koolide hoidmisele tuleb eelistada vajalikumaid kulusid. Ikka bilansi ehk tasakaalu pärast. Toon ühe konkreetse näite.
Üle saja aasta tagasi rajati Kildu kool sinna, kus ta praegu on, ja see oli tol ajal õige valik. Umbes üheksakümnendate aastate algul hakati koolile kavandama juurdeehitist, kuigi õhus oli juba rohkelt märke inimeste mujale suundumisest. Juba siis käis vaidlus selle üle, kas kool ikka asub õiges kohas ja kas investeeringud sellesse on mõistlikud — on ju kümne kilomeetri raadiuses veel nii Suure-Jaani kui Sürgavere kool.
Nüüd on kooli püsimajäämise kindel eeldus selle ümberpaigutamine Vastemõisa ehk lähimasse keskusesse. Otsus, mis umbes viisteist aastat tagasi jäi langetamata, tuleb lähiajal ikkagi teha.
Ei ole mõtet peatuda põhjustel, miks nii läks, sest sellest koolist saadav haridus on olnud heal tasemel. Räägin siiski ilmselgetest märkidest, et aset leiavad muutused, ning sellest, et nendega tuleb otsuseid tehes õigel ajal arvestada. Peamine on säilitada piirkonna haridusvõimekus ning näha tervikpilti.
OTSUSEID TULEB langetada tulevikutrendidele silma vaadates. Peamine on ju ikkagi, et hariduse andmine seal kandis püsiks ning Vastemõisa kui keskus saaks juurde põhjendatud lisaväärtuse.
Kuidas seda kõike õigesti korraldada, on pikem teema, kuid kindlasti tuleb seda teha nii, et tulevane koolihoone saaks kõik vajalikud ruumid ning vastaks nõuetele.
Loomulikult ei sünni midagi üleöö ja kaalumist vajab veel hulk aspekte. Praegu aga näen, et see on ainuke võimalus piirkonnas koolipidamist jätkata. Kildult Vastemõisa on sama maa kui Vastemõisast Kildule, ent niinimetatud tõmbekeskusena on perspektiiv Vastemõisa suunal.
Olen veendunud, et samalaadseid keerulisi valikuid tuleb teha ka mõnes teises maakonna osas. Kui ikka lapsi ei ole, siis neid ei ole.
ARVESTADA TULEB, et muudatused leiavad kõnealuses valdkonnas aset niikuinii. Peame aga mõtlema, kas oodata lõpuks käsuliini kaudu elluviidavad muudatused ära või on paremaid ja mõistetavamaid mooduseid. Pean siinkohal silmas kaasamõtlemist ja koostööd ning selle kaudu sündivaid kõiki osalisi rahuldavaid lahendusi.
Kuigi muudatuste vajalikkust on püütud selgitada kümmekond aastat, pole seda veel tõsiselt võetud. Nüüd tuleb sellele ikkagi otsa vaadata. Tõehetke saabumisega kaasneb enamasti keeruline olukord. Taas võivad puhkeda sõnasõjad ja kaitselahingud ning selgete asjaolude ebaselgeks rääkimine halvab pahatihti hea algatuse.
Mõelgem siis nii: maailm mõjutab meid rohkem, kui meie praegu maailma mõjutada suudame. Viime aga ellu kõik vajaliku, milleks oleme võimelised ja mis sõltub meist.