Me peame ise hakkama saama

Toomas Hendrik Ilves Foto: Margus Ansu / Postimees

Lühendatud versioon president Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõnest.

HEAD SÕBRAD, hea Eesti rahvas kõikjal maailmas, oma kodudes ja siin saalis.

Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. aastapäeval taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde.

Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema.

Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.

Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil.

Ja just nii peabki olema. Sest kaua me ikka otsime oma probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kes endiselt peab süüdlaseks XIX sajandil osaks saanud ülekohut? /…/

MU DAAMID ja härrad. Oleme alles toibumas kogu maailma aastaid vaevanud majanduskriisist. Meid mõni aasta tagasi laastanud tööpuudus on taandunud Euroopa keskmisest allapoole. Juba kurdavad ettevõtjad, et palgad tõusevad liiga kiiresti, andes hoogu inflatsioonile. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest Eesti majandus kasvab.

Ent kuidas ja miks üldse peaksid need makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kellele teeb muret igapäevane toimetulek, neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade tõusu?

Ma ei tea kiiret lahendust. Ka kriisi põhjast tõusmisele kulus meil mitu aastat. Majanduskasv loob eeldused selleks, et heaolu kasvab kogu riigis, ehkki mitte kohe ja mitte kõigil korraga.

Eesti majanduskasv ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa. Ehk võiksid me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt ajutiselt paindlikumad, et oma inimesi aidata?

Me peame leppima, et majanduse languse ja tõusu ajal on mõnel tõeliselt raske. Leidkem siis koos leevendavaid meetmeid. /…/

HEAD KAASMAALASED. Kui viimase viie aasta vältel oleme maailma majanduse heitlikus keerises olnud suuresti välismõjudele valla, siis ei kehti sama me enda suhtluses, suhetes inimeste vahel, suhtes riigiga.

Kui riik suhtub kodanikesse samasuguse hoole ja armastusega, kui valdav osa meist suhtub oma riiki, oleks meil palju rohkem ausat, aga mitte võltsisamaalisust.

Me ei tohiks luua endale illusiooni mingist imerohust, mis kõik valud korraga leevendab. Et kõik saab korda, kui vahetada välja mõni minister või terve valitsus. Et saame paremad otsused, kui parlamendi asemel hakataks otsuseid langetama interneti teel või rahvahääletusel.

Ei, ma ei pea praegust valitsust asendamatuks ega meie poliitiliste otsuste tegemise kombestikku parimaks. Mõlemad muutuvad niikuinii, kui vaid kodanikud seda soovivad. See on demokraatia pärisosa. See on olnud ka kodanike viimase aasta selge sõnum poliitikutele.

Demokraatia suurimaid voorusi ongi võimu seaduspärane ja veretu vahetus, kus riik jääb püsima, kus otsustajad vahetavad üksteist välja. Demokraatia õpetab, et kui ollakse rahva nurina suhtes tuim või tumm, siis tuleb peagi, juba järgmistel valimistel võimule keegi teine. /…/

MÖÖDUNUD AASTA pahameelele tagasi vaadates on esitatud ka küsimus: kas harjumuspärane, parlamentaarne otsuste tegemise viis on end ammendanud?

Kogemused mujalt ja läbi ajaloo näitavad paraku, et igal rahvahääletustel ei võida tingimata õiglasemad ja inimlikumad väärtused, nagu selle pooldajad loodavad.

Rahvahääletus võib toetada surmanuhtluse taastamist, vähemuste õigusetust, hariduskulude kärpimist. Tuletagem meelde, kuidas kümme aastat tagasi otsustas Prantsusmaal referendumi tulemuse osa inimeste eelarvamuslik suhtumine idaeurooplastesse, keda sümboliseeris Poola torulukksepp.

Sestap ongi esindusdemokraatia olnud edukas: valitud saadikud peavad võtma vastutuse, peavad julgema hääletada riigi ja rahva huvides ning eirata kohati ülesköetud populismi.

Küll aga peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas langetada edaspidi otsuseid nii, et kõigi huviliste arvamused ja mured poleks mitte ainult ära kuulatud, vaid ka arvesse võetud.

See tähendab ka, et otsuseid põhjendatakse. Et võim ei ole ega näi tumma või tuimana. Et võim ei vaata valijale ülevalt alla. Et võimu esindajad ei lasku tigedusse ja labasusse. /…/

Hea Eesti rahvas. Vaadakem kaugemale lähenevate valimiste horisondist. Kaalugem hoolikalt valikuid, mida meile pakutakse. Nii neid, mille mõju on parimal juhul lühiajaline, kui ka probleeme, mille osas lahenduste leidmine ja otsustamine on meie kõikide huvides.

Sest, hea kuulaja, järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt. Kuigi me ei saa ennustada kõike, mis võib nende aastate jooksul juhtuda, teame mõndagi juba nüüd.

Teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks. Nende töötajate õlule jääb siis kogu me toetuste süsteem, kogu me riigi ülalpidamine. Kõik: koolid, pensionid, lastetoetused, politsei ja päästetöö, haigekassa ja töötukindlustus.

Mõelgem ka sellele, et kui saame rikkamaks — aga just seda me ju soovime —, siis tähendab see üha kasvavat panust ja vastutust.

Kui Eesti suhteline jõukus majandusarengu jätkudes kasvab, tähendab see, et järgmisel, 2020. aastal algaval finantsperioodil ei pruugi me enam saada kaugeltki nii kopsakat toetust, kui kaks nädalat tagasi kauples meile välja valitsus.

Võib isegi juhtuda, et me ise oleme netomaksjad, nii uskumatu, kui see praegu ka ei tundu. /…/

MIDA SELLEST siis järeldada? Lühidalt, Eesti peab ise teistmoodi hakkama saama. Eeskätt, peame oma riigile leidma või siis koguni leiutama seesuguse mudeli, sellise riigi pidamise viisi, mis neile muutustele mitte ainult paremini vastu ei pea, vaid mis tagab ka kõigi siin elavate inimeste elujärje kestliku paranemise.

Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et saame ise hakkama. Me peame kasutama Euroopa Liidu järeleaitamisfondide raha tõhusamalt eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Midagi sellist, mis hiljem omal jõul edasi elab ja areneb. /…/

Head sõbrad. Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega mõista teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks paremaid asju üldse. Meie kodu, meie Eesti ongi me metsmaasikavälu.

Ja milline on meie kodu, meie homne Eesti, on eelkõige me endi teha.

Head iseseisvuspäeva. Elagu Eesti!