Hiljuti vestlesin loengus õppejõuga internetisuhtlusest. Meili- ja internetiajastu on tublisti arendanud valikulist lugemist. Enam ei ole reegel, et peatükk võetakse ette ja loetakse süvenenult algusest lõpuni läbi. Teavet on nii palju, et ahmime pisut siit ja natuke sealt ning kujundame selle valikulise info põhjal teadmised.
Repliik: Natuke siit ja sealt
Osalt seetõttu võib jääda vajalik teave saamata. See võib küll kusagil kodulehel kirjas olla, ent me ei leia seda. Siis on üpris loomulik, et kasutame vana suhtlemistava ja küsime — lähebki teele e-kiri küsimusega.
Mõne aja eest uurisin majutusasutuses ööbimise võimalusi, ent oma soovile vastavat varianti ei leidnud. Otsustasin siis administraatorile kirjutada, aga vastuseks tuligi see, mida kartsin. Süveneb tendents, et küsija saab vastuseks kodulehe lingi ja lause, et kõik on seal kirjas.
Jah, seda kindlasti, et kõik vajalik on kirjas, aga kui töötaja teab ilmselt niigi peast, kuidas asutuses asjad käivad, ei tohiks tal olla keeruline anda personaalsele küsimusele ka personaalne vastus.
On küll oht, et meilide suur voog ei lase tööd teha, kuid veidi isiklikum suhtlus tekitaks kliendis usaldust.