Lõbusad lood ja vahvad üllatused

Paul Kondase maal Paunvere poiste võitlusest Foto: Paul Kondas

Tänavu kümnendat tegevusaastat tähistav Kondase keskus on Viljandi argielus omapärane vaimne saareke, mis pakub huvitavaid ja säravaid kultuurikilde nii Eestist kui mujalt maailmast.

Kondase keskuse mõnusa huumorisoonega töötajad on meelde jätnud külalistega seotud toredaid ja üllatavaid seiku. Järgnevad meenutused äsja lõppenud aastast on pärit kunstnik Mare Hundilt.

Täitsa elus

Kondases on külas saksa perekond — Viljandis vabatahtlikuna aega veetev tütar ning talle jõuludeks külla sõitnud isa, ema ja boyfriend. Nad vaatavad põhjalikult ja pikalt näitusi ning on väga emotsionaalsed. Filmitubadest kostab kõnekõminat ja naeru.

Püsiekspositsiooni saalis jõuame maalini «Paunvere poisid». Delikaatsusest räägin üldistavalt ega lasku ajaloo keerdkäikudesse. Jätan mainimata, et pildil kujutatud saksa poisid saavad eesti talupoistelt nahutada.

Järsku muutub proua rahutuks ja hakkab erutatult saksa keeles kõnelema. Pildi paremas nurgas on eestlastele tuntud stseen «Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!», kus üks poiss vastasele murumätast näkku surub. Prouale tundub, et all lamav poiss võib olla surnud. Rahustan teda, et noormees pildil on täiesti elus ja ärgu muretsegu. Sellele märkusele reageerib kogu perekond lõbusa naerulaginaga.

Igal pühapäeval

Peaaegu iga nädal külastab meid pärast pühapäevast hommikupalvust ja kohvi Jaani kirikus Ülo Stöör. Ta peab meile ikka lühema või pikema loengu ühel või teisel teemal, näiteks Viljandi ajaloost ja arhitektuurist, nüüdseks igaviku teid käivatest Viljandi inimestest, kirikuloost või kunstiajaloost. Juhtub, et ta satub nõnda hoogu, et jutulõng ei katkegi. Seejuures istub ta alati vestluskaaslase vastas ja tema terased silmad puurivad kuulajat.

Niisugused jutuajamised on tänuväärsed, targad ja huvitavad.

Costaricalase kättemaks

21. detsembril käis Kondase keskuses Tartus elav eesti keelt kõnelev Costa Rica noormees. Ta oli palja peaga ning lahtiste jopihõlmade alt paistis punane T-särk. Jalas olid tal lühikesed püksid ja botased ning pükste alt välkusid karvased sääred.

Noormees selgitas, et eestlased käivad tema kodumaal talviti ikka paljalt, sest peavad ilma väga soojaks. Nüüd teeb tema meile tagasi.

Polüglotist noormees õpib Tartu ülikoolis soome-ugri keeli. Tema erihuvi on foneetika. Seda tõendas ka tema puhas hääldus.

Meilt liikus ta edasi jõululaadale. Arvatavasti juhtus ka seal üht-teist huvitavat.

Õige liha ja veri

Suvel külastas meid üks vahva jutuga moekas 85-aastane väliseesti proua Moks, ametilt ruumikujundaja, ja ostis naivistide näituselt kaasa Navitrolla maali jänestega. Talvel tuli ta uuesti, et maal kaasa võtta. Vaatasime ka uusi näitusi.

Filminäitusel jagasin selgitusi, rääkisin ka Eesti filmi alustalast ja pioneerist Johannes Pääsukesest. Äkitselt teatas proua, et tema on Pääsukese vennatütar.

Olin kui soolasammas. Küsisin, kas tohin teda katsuda, ja panin korraks näpu vastu tema käsivart. Tema selle peale: «Katsuge-katsuge, mina olengi see õige liha ja veri.»