President näeb poliitika ja majanduse novembripimeduses lootusekiiri

Foto: Andres Adamson

President Toomas Hendrik Ilves ütleb alljärgnevas intervjuus võimupoliitikute kohta üsna teravalt. Näiteks et vahel võiksid nad kasutada võimalust vaikida. Tema üldine sõnum on aga pigem vastupidine.

Ilves leiab nimelt, et võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega pole Eestis demokraatia sugugi mäda, me vaatame toimuvat lihtsalt kriitilisema pilguga. Iseenesest pole see mõistagi paha, sest nii püüdleme parema Eesti poole, kuid praegu kiputakse presidendi arvates valitsuse sarjamisega juba üle pingutama.

Toomas Hendrik Ilves, esmaspäevases «Aktuaalses kaameras» kerkis üles teie ja välisministeeriumi konflikt, sest te ei pidanud Eesti saamist ÜRO julgeolekunõukogu vahetuvaks liikmeks kuigi heaks mõtteks.

See kisti üles. Konverentsi teema oli «Millist Eestit me suudame üleval pidada?» ja ma tõin selle näitena. Vaevalt see oli poliitiline avaldus. Ma tõin näite ka Kreekast — et kui võtaks aluseks elanike arvu, siis peaks Eestil olema 50 hävitajaga lennuvägi, sest kreeklastel on 400 hävitajat.

Minu kogemust mööda ei ole väikestel riikidel ÜRO julgeolekunõukogus mingit mõju. Seal on viis vetoõigusega riiki, kes otsustavad, ülejäänud on teenindaja rollis.

Kas võimalus näidata, et oleme neist teemadest huvitatud ja võimelised vähemalt kaasa rääkima, kui mitte otsustama, ei kaalu üles ressursikulu, mis sellega kaasneb?

Mida see näitamine tähendab? Kellele? Me võiksime rohkem kaalu evida Euroopa Liidu asjade ajamisel. Seal on seitse korda vähem riike.

Kuidas kaalu koguda?

Heade ideedega. Rahvaarv ei ole määrav. Kui idee on hea, võetakse sellest kinni. Kui olin Euroopa Parlamendi liige, kirjutasin Läänemere strateegia esialgse versiooni, mis jõudis Euroopa Komisjoni, kus arvati, et see on hea mõte. Rootsi eesistumisajal võeti see vastu.

Küsimus on selles, kas suudame midagi mõjutada. Meie tegude küljes ei pea olema kogu aeg sinimustvalge. Asi ise on see, mis loeb.

Novembri keskel peetud Pärnu arvamusliidrite lõunal kinnitas Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam samuti, et peab vaid häid mõtteid olema ja meid võetakse kuulda. Hiljaaegu esitles ta aga küberkaitset käsitlevat raportit ja oli pärast seda natuke pettunud, et raport võeti jahedalt vastu. Kas see tulenes sellest, et idee ei olnud atraktiivne?

Pigem on põhjus selles, et mida lõuna poole Euroopas liigume, seda vähem inimesed mõistavad ja võtavad tõsiselt e-asju. See ei puuduta ainult küberkaitset.

Ma juhtisin Euroopa Liidu (EL) e-tervise töörühma. Põhjalas, kus on palju tehtud, oli selle vastu väga suur huvi. Aga lõunas, kui mõni üksik koht nagu Kataloonia välja arvata, ei ole suurt huvi.

Küberkaitse olulisuse määrab ka see, kui palju riik sõltub e-asjaajamisest. Riik, kus on üles ehitatud IT-taristu, on märksa murelikum kui need, kel kõik on paberil.

Seda, kui oluline on küberkaitse ja väike maailm, nägi väga hästi esmaspäeval, kui kräkker oli lahti muukinud Viljandi linnaraamatukogu kodulehe ja pannud sinna üles Palestiina vabadust nõudva üleskutse.

(Naerab.) Siin puudub igasugune loogika. Ju nad arvasid, et see on mingi valitsuse värk. Seda sorti asju teevad sageli teismelised, kel on küll teadmised, kuidas midagi lahti muukida ja üles panna, aga geograafia ei pruugi olla nende kõige tugevam pool.

Ennustatakse Aasia tähelendu. Milliseks kujunevad teie meelest tulevikus maailmas jõujooned?

Kindlasti pälvib Hiina hoopis rohkem tähelepanu. Kui aastakümneid rõhutud piirkonnas vabastatakse inimesed lõpuks sellest painajast, olgu see siis kommunism või miski muu, ja nad kõik tööle hakkavad, tuleb majandustõus. Hiinas on 1,3 miljardit inimest, iga eestlase kohta 1000. Kui kestlik on see majandustõus, on teine küsimus.

Hiina puhul valitseb veidi skisofreeniline suhtumine. Riigi esiletõusu vaadatakse läänes väga suure murega: Hiinast saab uus, võib-olla isegi ainuke ülivõim. Samas muretsetakse ka sellepärast, et kui Hiina kasv peaks peatuma või asenduma langusega, tuleb kogu maailmale suur majanduskrahh. Kumma pärast teie rohkem mures olete?

Mõlema. Ega need toimu üheaegselt. Küsimus on selles, millal ta muutub kõige suuremaks majanduseks. Kõik, mis juhtub maailma number üks majanduses, mõjutab teisi riike.

Praegu on Hiina põhiliselt eksportiv riik, aga mingil ajal hakkab ka siseturg tööle. Praegu suudab ehk kümme protsenti 1,3 miljardist inimesest lubada endale läänelikku elustiili, aga see tähendab juba 130 miljonit inimest. Ma ütlen seda vahetevahel mõnele sakslasele, kes arvab, et tema riik on suur. Sellepärast meil ongi vaja Euroopa Liitu, sest isegi Saksamaa, kus elab 82 miljonit inimest, on väike, kui võrrelda kümne protsendiga Hiina elanikkonnast.

Euroopa kipub viimaste uudiste valguses mitte koonduma, vaid killustuma. Näiteks Kataloonia, mis tahab Hispaaniast eralduda. Ei kujuta ettegi, kui suure hoobi see võiks anda Hispaaniale ja kas ta pärast seda suudab euroalas jätkata.

See on päris keeruline, sest Kataloonia pole ka väga heas seisus oma võlgnevuse tõttu. Ma ei ütleks, et Euroopa on killustumas, lihtsalt on teatud kohad, kus inimesed arvavad, et praegu on hea aeg see teema üles võtta.

Kas euro tulevik on kindel?

Usun, et euro kui raha tulevik on kindel. Küsimus on selles, kas praeguse eurotsooni tulevik on kindel. Nendes riikides, kellel pole probleeme ja kes kasutavad eurot, on kõigil arusaam, et euro on hea. Teadmata on, mis juhtub nende riikidega, kes kasutavad eurot, aga otsekoheselt öeldes on seda kuritarvitanud. On siiski vähe tõenäoline, et nad läheksid üle oma rahvusvaluutale.

Olen endiselt seisukohal, et pärast NATO-sse ja Euroopa Liitu astumist on euro tulek meile üks olulisemaid samme. Selle kohta leiab kinnituse kas või eelmise aasta detsembrist. Siis oli kaks juubelit: Mihhail Gorbatšovi 80. sünnipäev ja ülejäänud Nõukogude Liidu laialisaatmise lepingu 20. aastapäev.

Selle puhul oli Vene televisioonis Gorbatšoviga kahetunnine intervjuu, mille viimane küsimus oli: «Noh, Mihhail Sergejevitš, kes on õnnelik, et Nõukogude Liit kokku varises?» Ta istus seal mõtlikult ja vastas: «Eestlased. Neil on euro.» Eesti euro saamine tekitas suurt pahameelt (Venemaa — toimetus) teatud ringkondades, sest see oli järjekordne märk sellest, et oleme läinud.

Mitmelt poolt kõlab, nagu Eestis oleks demokraatia kriis. Kas nõustute sellega?

Meil on majanduslikult endiselt raske, inimestel on halb tuju. Võiksime vaadata, millised on kriisid mujal Lääne-Euroopas. Ma isegi ei räägi Ida-Euroopast, kus mõnes riigis on päris sünge olukord: sõnavabadust piiratakse, äärmuslased on populaarsuselt teisel kohal.

Vaatame näiteks Lääne-Euroopa demokraatia hälli Suurbritanniat, kus on igasuguseid skandaale; kus meediatöötajad on kuulanud inimesi pealt ja siis valitsusse tööle läinud.

Või võtame erakondade rahastamise skandaali. Mind kutsuti USA-sse konverentsile, kus rääkisime läbipaistvusest. Kõneldi ka annetustega seotud muredest. Ma ütlesin, et meil on sama probleem. Siis nad küsisid, et kui suured meil annetused on. Vastasin, et no 1000 dollarit. (Naerab.) Me oleme vaesed!

Üks mu sõber ütles, et Eestis valitseb protestantlik korrektsus, mis on kokkuvõttes hea. Et meid häirivad need asjad, mis häirivad, teebki meid tugevamaks. Üldiselt oleme tunduvalt kriitilisemad, kui ollakse mujal vanades demokraatiates. Eestis on demokraatia seis tunduvalt parem kui paljudes vanades Euroopa riikides.

Loomulikult on meil probleemid, täiesti nõus. Jagub asju, mida tuleb parandada. Aga kui sõnavõtud hakkavad kalduma sinna, et parlamendis on kõik pätid, kaabakad ja lurjused, meenutab see väga 1932. aasta vapside retoorikat. Mina võtaksin natuke tuure maha.

Ja teisalt... Kui toetasime USA-d Iraagis, ütles Jacques Chirac, et me jätsime kasutamata hea võimaluse olla vait. Kui löön lehe lahti, siis mõtlen, et ka osa valitsusliikmeid oleks pidanud teda kuulama.

Tavatseme vaadata Põhjamaade poole, kes on meile eeskujuks. Mona Sahlin astus tagasi riigi krediitkaardiga sukkpükste ostmise pärast. Meil ei astu minister tagasi ka palju suuremate asjade puhul.

Põhjalaski on see probleem, et ministrid on teinud igasuguseid asju ega ole tagasi astunud. Mona Sahlin ei ole kogu põhjala. Ta on üks juhtum.

Meil on Signe Kivi astunud kultuuriministri kohalt tagasi Kultuurkapitali raha­skandaali pärast. Küsimus ei ole selles, kas astuda tagasi või mitte, vaid pigem selles, kas oled võimeline selles olukorras oma tööd tegema.

Minu meelest justiitsministri puhul on see küsimus õhus. Kui on ettevalmistamisel eelnõu, mis puudutab prokuratuuri ja õiguskaitseorganite pädevust, tekib inimestel kohe mure, kas see on seotud selle ministri tegevusega. See on juba kriitilisel piiril. Siin peab valitsus otsustama, kas ministri töö on halvatud või mitte.

Aga valitsus kaitseb omasid.

Pole sellist vastandamist nagu valitsus versus rahvas, mis kumas läbi ka lugejate esitatud küsimustest. On väga halb, kui inimesed nii vastandavad. Meil on demokraatia. Need inimesed on valitsuses, sest nad on sinna demokraatlike valimistega valitud.

Kas riigikogu liikmed vajavad eetikakoodeksit?

Kui seda võetakse tõsiselt. Kui koodeks on nagu järjekordne arengukava, siis mis vahet see teeb? Mina arvan, et riigikogu võiks natuke rohkem tegelda järelevalvega oma liikmete suhtes. Selleks on juhatus, kes võib võtta seisukohti.

Ootame pikisilmi, et jõuaksime ka majanduslikult igavate põhjala riikide hulka. Eriti igatsevad seda inimesed, kelle sissetulekud on väikesed. Paljud lugejad esitasid selle kohta küsimusi. Kuidas tulla toime rahaga, millega nagu ei olegi võimalik toime tulla?

Lugesin äsja, et Eesti on jõudnud sinna, kus oli Soome, kui me olime saanud iseseisvaks.

Kas seega on loota, et kogu aeg läheb paremaks?

Praegu oleme kõik rehepaplikus novembris («Rehepapp ehk November» — Andrus Kiviräha romaan), läbi kogu romaani ei paista kordagi päike. Me ronime välja madalseisust ja see võtab aega.

Mis siis oleks muu lahendus? Laename raha? See viib meid Kreeka olukorda. Pigem püstitame filosoofilise küsimuse, et kas see jõukus, mida me näeme mujal, kestab. Kas põhjala sotsiaalhoolekandesüsteemid on kestlikud?

Meil põhjustab viha, et Kreeka pensionid on neli korda suuremad kui meie omad. Aga siin tuleks mõelda loogiliselt, et kui neil olid neli korda kõrgemad pensionid ja nüüd on majanduslik krahh... Võib-olla siin on mingi seos?

Regionaalminister on algatanud arutelu haldusreformi võimalike variantide üle. Milline on teie seisukoht?

Tundub, et see on koht, kus ükski valitsus ega erakond ei taha otsustada üht- ega teistpidi. Väikses vallas on mugav valitseda. Eriti mugav on seal kurta, et ei saa teha neid asju, mida tahad. Seni, kuni on vallajuhid, kes mõtlevad, et kui minnakse kokku naabervallaga, siis neid ei pruugita tagasi valida, ei toimu arengut.

Haldusreformi üks pool on majanduslik ratsionaalsus. Aga teine teema, millele peame tähelepanu pöörama, on maal elavad inimesed. Seda olen ma kogu aeg rääkinud ja see oli põhiteema minu tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes.

Kui oleme e-riik, siis seda enam peaksime säilitama riiklikke töökohti väljaspool Tallinna. Viljandist taheti maksuamet ära kolida. Aga milleks? Eriti kui meil on e-maksuamet. Miks peaks selle pealinna kolima, et inimesed oleksid lähestikku? Kas teeme jürimõisalikku rahvusparki ja koondame kõik Tallinna?

Viimane palgastatistika näitas, et palgalõhe Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel käriseb.

Kui vaadata, milliseid töökohti pakutakse Tallinnas, on selge, miks mediaanpalk on kõrgem. Kui oled tippjuht ja teenid tippjuhi palka, teenid sa seda pealinnas. Ka teistes riikides on sellised vahed. See on paratamatu, aga elukvaliteedi erinevus ei peaks olema nii suur, nagu me näeme.

Teil on presidendina ütlemata palju tööd. Kas te vahel ära ka väsite?

Mul on juhtunud, et nii pärast jaanipäeva kui ka pärast viimast jõulueelset üritust jään grippi. Siis ma puhkan. Siis ei jää muud üle.

Kas te olete õnnelik?

Ma ei tea, mida see tähendab... Mina olen õnnelik, kui teised inimesed on õnnelikud. Kui teised inimesed arvavad, et kõik on halvasti, siis ma olen väga õnnetu. Eriti kui vaatan, kuidas läheb mujal ja kuidas Eestis ja kui õnnetud Eestis ollakse, siis ma olen ka õnnetu.

Ma olen õnnelik, kui olen Abja vallas. Olen õnnelik isegi siis, kui on hall, niiske ja pime.  Vaatan oma põtrade näritud männinoorendikku... Ikka õnnelik.