Taasiseseisvunud Eestis on vaid üks poliitik — Mart Laar — püsinud peaministritoolil kauem kui praegune valitsusjuht Andrus Ansip. Kui Reformierakonna esimees suudab majanduslanguse tõttu aina hapumaks kääriva olukorraga toime tulla ja jätkata ametis ka pärast kahtesid eelseisvaid valimisi, püstitab ta vähem kui aasta pärast uue kestusrekordi.
Mäletatavasti juhtis Ansip juba eelmist valitsust, kus oravate partnerid olid Rahvaliit ja Keskerakond. Praegusel koalitsioonil, mis ühendab Reformierakonnaga sotsiaaldemokraate ning Isamaa ja Res Publica Liitu, täitus pühapäeval teine võimuaasta. Eesti senise poliitilise praktika kontekstis on see üks koostöövõimelisemaid ja püsivamaid ühendusi isegi siis, kui ta mingil põhjusel päevapealt lagunema peaks.
Saavutusele lisab kaalu asjaolu, et ükski varasem valitsus pole pidanud silmitsi seisma sama ränga majanduskriisiga. Kukkumine on olnud valus ning nii mõnigi teine seltskond oleks seejuures juba ammu lootusetult tülli pööranud ja tee Stenbocki majja järgmisele kooslusele vabaks teinud.
Tegelikult võib praeguse valitsuse püsimist pidada isegi kurioosumiks, sest on ju Andrus Ansipit ikka ja jälle süüdistatud soleerimises ja isepäisuses. Aga võta näpust! Tervikpilti vaadates tuleb teda tunnustada hoopis oskusliku meeskonnamängu eest. Ja tõsi ta on: seni on just oravad valitsusliidus silma paistnud stabiliseerijate ja läbirääkijatena, samal ajal kui Isamaa ja Res Publica Liit on otsinud võimalusi, kuidas nende maniskit määrida.
Koondhinnangut on praeguse valitsuse tööle anda ehk raskem kui mõne eelkäija puhul. Ühest küljest on viimase aja pidev kärpimistants iseloomustanud nii peaministrit kui teisi tema kabineti liikmeid ullikestena, kes pole õigel hetkel olukorra tõsidust mõistnud. Teisalt ei saa eitada, et Eesti majanduse tervis on püsinud tugevamana kui näiteks Läti oma ja see kinnitab varasemate sammude õigsust.