Isa ütleb Jukule: «Sa oled juba nii vana küll, et me võiksime seksist rääkida.» — «Aga muidugi. Mida sa teada tahaksid?» kostab Juku.
Interneti kaudu jõuab seks ka lastetuppa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just sellisesse seisu on jõudnud tänapäeva kiirelt arenev ühiskond, kus juba esimese klassi mudilane teab, et lapsed ei kasva kapsalehe all, vaid sellega on seotud seks ja inimsuhted, mis on täiesti normaalsed.
«Nende tõdede selgeks tegemine on aga lapsevanema töö,» kõneles riigi infosüsteemi ameti infoturbeekspert Anto Veldre teisipäeval Rakvere kultuurikeskuses peetud konverentsil «See on turvaline IT».
Tõsiasi, et tehnoloogia areng ei peatu, vaid kiireneb üha ning toetub eelnevale, nõudes inimeste pidevat kohanemist, peaks olema kõigile selge.
Veldre sõnul on eilne päev see, et keegi võiks end üldse internetis ja IT-maailmas lõpuni mugavalt tunda. Eriti oluline on mugavus ja turvatunne aga lastele, kes võivad olla küll targemad kui nende eakaaslased kümme aastat tagasi, kuid vajavad siiski täiskasvanu tuge.
Seinad internetti ei pea
«Elame maailmas, kus valitseb avatud tagatoa fenomen — last ei saa tuppa kinni panna, sest internet levib ka teki alla,» selgitas IT-spetsialist kuulama tulnutele võrgumaailma kõikjale ulatuvat haaret. Sestap lasub täiskasvanuil koorem olla valmis ka kõige ootamatumateks küsimusteks ning vastata neile hiljemalt siis, kui küsitakse. Muidu on Veldre sõnul juba lootusetult hilja, sest Google teab vastuseid niikuinii.
Ta tõi näite olukorrast, kus väike poiss satub vaatama pornofilmi, mille tegelasteks on üks mees ja enam kui kümme naist, filmi enda kestus on aga alla poole tunni. «Laps oskab matemaatikat. Ta jagab filmi kestuse naiste arvuga ja tekibki sooritushirm.»
Sellise olukorra vältimiseks peab laps enne interneti kasutamist teadma, mis on seks ja millised on normaalsed inimsuhted.
Kriitiline on esimene klass
Anto Veldre, kes ka koolides õpilastele IT-turvalisusest kõnelemas käib, peab väga oluliseks, et täiskasvanud teaksid, millal on õige aeg laps internetimaailma lubada ning kuidas teda seal suunata. Kriitiliseks etapiks peab ta just esimest klassi, kui laps hakkab tavalisest enam aega üksinda veetma ning satub endalegi teadmata uutesse olukordadesse.
Selleks et last mitte üleliia hirmutada pedofiilide ja muu sellisega, mida väike inimene ehk hästi ei mõista, soovitas ta kasutada elundidoonorluse näidet: jutustada lapsele lugu mõnest teisest väikesest lapsest, kes on internetis sattunud kurjade inimeste küüsi ning kellelt on röövitud organ. «Kõik lapsed tahavad terved ja ühes tükis olla, kuid sellised lood muudavad nad internetis ettevaatlikumaks.»
Veldre tõdes, et oleme sattunud sisuliselt paganlusest e-ühiskonda, jäädes samal ajal ugrilasteks, retsessiivseks tõuks, kes tahab üksinda konutada ja keda maailm eriti ei huvita. Eestlasele mugav suhtlusdistants on Veldre sõnul 1,3—1,5 kilomeetrit, kuid internet on selle vahemaa peaaegu olematuks muutnud ja seega pääsevad meie kodudesse sageli ka need tegelased, keda me hea meelega sinna ei lubaks.
Kuidas lapsi ähvardavaid internetiohte vältida? «Õpetades!» sõnas koolitaja.