Isana pole mul mõistagi midagi selle vastu, et Viljandi kannab UNICEF-i heakskiidul laste- ja noortesõbraliku linna tiitlit. Lapsi on siin tõesti hea kasvatada, sest keskkond on turvaline ja loodus kaunis. Rahul võime olla ka lasteaedade ja koolidega ning mitmekesiste sportimisvõimalustega. Siin leidub kõike, mida on vaja, et tagada poistele ja tüdrukutele õnnelik lapsepõlv, kui jätkub hoolivust ja tähelepanu.
Seda enam igatsen päeva, mil pole enam põhjust meie nigelate mänguväljakute pärast silmi maha lüüa. Olgugi et läinud aastal valmis järve ääres korralik mänguplats, võib üldist olukorda pidada häbiväärseks: mängimiskohti on vähe ning atraktsioonid kulunud ja katki.
Linnapea Loit Kivistik andis hiljuti linnavalitsuse ajalehes aimu plaanist rajada mänguväljakud Paala järve äärde ja Valuoja orgu. «Väga tubli!» võiks seepeale hüüda. Kummatigi pole selles midagi ekstra kiiduväärset, sest niisuguste paikade rajamine on vähemalt sama elementaarne tegevus kui kevadiste asfaldiaukude lappimine.
Ja kui ükskord kerkiks korralik mänguväljak ka linna südames paiknevasse Arkaadia aeda, näiteks endise kino asukohta, võiks eelnimetatud tiitliga igati nõus olla.