Siiri Oviir: Rahvastiku vananemine tingib tulevikule mõeldes karmid valikud

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits

RAHVUSRINGHÄÄLINGU tellimusel hiljuti korraldatud küsitluse tulemuste kohaselt toetab pensioniea tõstmist iga üheksas inimene, eestlased veidi enam kui mitte-eestlased, kuid põhiosa oli siiski selle idee elluviimise vastu.

Põhilise vastuargumendina kõlab tavaliselt umbes selline lause: «Paljud eestimaalased, eriti meie mehed, ei elagi sel juhul nii vanaks, et pensionäripõlve pidada.»

See on õige, kuid tunnistagem, et meie meeste madal keskmine eluiga ei ole pensionisüsteemi küsimus. Eluea pikendamisele tuleb mõelda nii või teisiti ja seda tingimata enne pensioniikka jõudmist.

15—64-aastaste meeste suremus on Eestis laias laastus kolm korda suurem kui sama vanuserühma naistel. Eriti suur on meeste suremus keskeas, kusjuures mitte niivõrd haiguste kui alkoholi ning muude mürgistuste, traumade, õnnetusjuhtumite ja enesetappude tõttu. Kui Eesti mees on elanud juba 65. eluaastani, elab ta praegust keskmist näitajat silmas pidades veel 13 aastat.

Meeste oodatav eluiga 2030. aastal on 71,6 ja 2050. aastal 77,4 aastat, naistel vastavalt 79,4 ja 82 aastat.

MUUDATUSTE vajaduse tingib rahva üldine vananemine. Euroopa keskmine demograafiline hõivekoormus (üle 65-aastased) tõuseb 2004. aasta 25 protsendilt 2050. aastaks 53 protsendile. Pole kahtlust, et see tendents puudutab tõsiselt kõiki Euroopa Liidu riike.

Kui Prantsusmaal moodustas üle 65-aastaste osa rahvastikus 1960. aastal 18,8 protsenti (mis oli toona üks Euroopa kõrgemaid), siis 2000. aastal oli see juba 23,6 protsenti ning 2030. aastaks prognoositakse selle tõusu 39 protsendini.

Samasugune on suundumus nii-öelda madalamalt alustanud maades: Saksamaal on samad näitajad 16, 23,8 ja 49,2, Itaalias 13,3, 26,5 ja 48,2 ning Rootsis 17,8, 26,9 ja 39,4 protsenti.

Arvata, et Eestis lähevad asjad kuidagi teisiti, tähendab silmade sulgemist objektiivsete protsesside ees. Tegelikult on meie asi kasutada aega põhjalikuks dialoogiks ja analüüsiks.

Eesti ei liigu Euroopast erinevat teed pidi, seda kinnitab ka statistika. On kurb tõsiasi, et nigel sündimus ei ole meile rahvastikku taastanud juba ligi 20 aastat.

1990. aastal oli meil üle 65-aastaste inimeste osa 11,6 ja 2000. aastal 15 protsenti. Järgmisel aastal jõuab see 24,5 protsendini ning 2030. aastaks on näitaja 31,7 ja 2050. aastal 42,8 protsenti.

Euroopa keskmisest madalamate pensionide tõttu moodustavad meie pensionikulud sisemajanduse kogutoodangust praegu vaid seitse protsenti. Samal ajal läheb Euroopa Liidus keskmiselt eakate elatusrahaks vähemalt 12.

Saja või paarisaja krooni võrra suudetakse veel igal aastal pensione tõsta, kuid taustalt kostavad juba praegu pensionide külmutamise või isegi vähendamise ettepanekud. Sekka valikud: kas võõrtööjõud või pensioniea tõus.

Me ei tohiks oodata, kuni objektiivsed protsessid meid piltlikult öeldes vastu seina suruvad ja äkkotsus vastuvõetamatu lahenduse annab. Kes lubavad kasvama panna rahapuu, millest pensionidele märkimisväärset kullasadu tuleb, petavad inimesi.

PENSIONIEA tõstmine ei ole vaid Eesti probleem. Mitmes riigis on see juba praegu kõrgem kui Eestis. Näiteks Taanis lähevad mehed ja naised pensionile 67-aastaselt, Iirimaal mõlemad 66-aastaselt, Soomes ja Rootsis 65-aastaselt. Suurbritannias on meeste pensioniiga 65 ja naistel 60 aastat. Sama kehtib Itaalia ja Poola kohta. Austria, Ungari ja Läti tõstsid oma pensioniiga 1990. aastatel 62. eluaastani.

Pensioniiga on tõusnud ka Eestis ning alates 2016. aastast võrdsustub meeste ja naiste pensionile jäämise iga 63. eluaasta juures. Sellest ilmselt ei piisa, arvestades demograafilisi protsesse ning sellest tulenevat majanduslikku survet.

TULEB KAALUDA pensioniea paari aasta võrra tõstmist, kui me ei taha pärandada järgmisele pensionäride põlvkonnale tänasest veel väiksemat sissetulekut. Lugejale olgu selgituseks öeldud, et kui praegu on meil ühe pensionäri kohta kaks maksumaksjat, siis 30 aasta pärast on olukord vastupidine.

Õigustatud ootuse printsiipi silmas pidades ei tohiks aga pensioniiga tõsta üleöö. Euroopa Liidu riikides on tavaks säärane otsus langetada mitmekümne aasta peale ette.

Olen siinjuures igati nõus Jaan Männiku 16. detsembri «Postimehes» välja öeldud seisukohaga, et vajame laiemapõhjalist otsustamist ja eelkõige on raskete otsuste puhul vaja saada üksmeel rahvaga. Sedasama ärgitas ju tegema riigikontrolör Mihkel Oviir mõne aja eest parlamendis esinedes.

VARANE PENSIONIIGA ei tohi olla eesmärk omaette, eriti siis, kui sellega kaasneb reaalne oht sattuda vaesusesse.

Meie praeguse pensionisüsteemi probleem on madal asendusmäär. See tähendab et pensionisüsteem ei suuda tagada euroopaliku pensionisüsteemi eesmärki ehk kindlustada võimalust säilitada pensionile jäämisel varasem elatustase. Eesti pensionäridest enamikul see nii ei ole.

Kui paljud mehed ei jõua pensionieani, siis naistel on vanemaks saades aina suurem risk sattuda vaesusesse. Põhjuseks on teadagi naiste madalam palk. Madalam palk tähendab aga ka väiksemat pensioni ja seega kehvemat elu pensionieas, mis eriti teravalt lööb üksikuid.

Peale täiendavate pensioniskeemide vajaduse — kohustuslike ja vabatahtlike kogumispensionide kõrval peaksid olema tähtsal kohal näiteks tööandja pensionid — on just naiste suurem vaesusrisk see, mis sotsiaalkindlustussüsteemide tulevikuarutelul aina enam kõlapinda leiab.

EESTIS RÄÄGITAKSE palju paindlike töösuhete vajalikkusest justkui asjast iseeneses, samas kui Euroopas nähakse selgeid seoseid paindlike pensioniskeemide ja paindliku tööturu vahel.

Eri pensioniskeemid võivad motiveerida inimesi kauem tööturul osalema. Hea eeskuju on Hollandist võtta. Ühe mütsiga löömine ei ole kohane tänapäeva Euroopa mobiilsele tööturule, seepärast on vaja tööturu reguleerimisel arvestada pensioniskeemide paindlikkusega ja vastupidi.

Üks on kindel: sellelaadsetele probleemidele tuleb mõelda aegsasti, otsida erisuguseid võimalusi ja arutleda ühiskonnas. Hoogtöö korras neid küsimusi lahendada ei või. Samas lihtsalt ei öelda tähendaks vastutustundetust tulevaste põlvkondade ees.