KINDLAST TAGAMÕTTEST ajendatuna pöördusin hiljuti mitme kolleegi poole küsimusega, miks peab inimesel auto juhtimiseks olema luba. Oodatult tõmbasid kõik vastajad esiotsa kulmu kipra. Mis mõttes? See on ju elementaarne! Isegi lasteaialaps saab aru, et juhtimisõiguseta inimene võib olla roolis ohtlik!
Jutu toon tegi kannapöörde, kui täpsustasin, et ma ei pea silmas juhtimisõigust, vaid füüsilist juhiluba — roosat plastkaarti, mille kaasas kandmist uus liiklusseadus Eesti territooriumil ei nõua, kuid mis peab igal roolikeerajal ometi olema.
Arendan oma küsimust edasi: miks ei võiks Eesti-siseste sõitudega piirdujatel olla juhiloa omamine vabatahtlik?
Kui aastate eest ei saanud politseinik maanteepervel isiku juhtimisõigust tõepoolest muud moodi tuvastada kui loa näitamist nõudes, siis nüüd pruugib tal ainult sisestada nimi operatiivsõiduki arvutisse ja asi on paari sekundiga selge. Ehkki seadus nõuab sellisel puhul isikut tõendava dokumendi esitamist, ei peaks isegi see vajalik olema, sest arvuti ekraanile ilmuv digitaalne foto võimaldab nime ja näo kokku viia.
KUULDAVASTI SAAVAD liiklusjärelevalveks kasutatavad politseiautod varsti kaardimakseterminalid ning eeskirja rikkujatel on võimalik trahv kohapeal tasuda. E-riik on end seega liikluspatrullide puhul kenasti tõestanud ning muutnud järjekordse osakese argiseid avalikke toiminguid mugavamaks ja kiiremaks.
Seda imekspandavam on, et samal ajal sunnitakse autojuhte hoolikalt silmas pidama, millal nende juhiluba kehtivuse kaotab, sest siis haihtub automaatselt ka juhtimisõigus. Sama hästi võiks jätta need, kes unustavad õigel ajal uut ID-kaarti või passi taotleda, kodakondsuseta. Õnneks kehtib sel puhul siiski põhimõte, et dokument pole mingi õiguse eeldus, vaid üksnes kinnitab seda. Loogiline. Juhiloa puhul näikse asjad paraku olevat vastupidi.
Kummaline on seegi, et uue loa saamiseks tuleb seada sammud liiklusregistri büroosse, sest kehtivuse lõpptähtaeg on dokumendi peal must-valgel kirjas ning interneti vahendusel seda pikendada ei saa. Kas pole veider, et riik lubab inimestel parlamenti valida kus tahes, kas või tualetis või saunalaval, kuid käsutab neid juhiloa värskendamiseks endiselt kuhugi büroosse?
Isegi siis, kui juht ei kavatse kunagi väljaspool Eestit mootorsõiduki rooli istuda, peab ta uue loa saamiseks kulutama kallist aega avalduse kirjutamiseks ja värske foto tegemiseks. Tordile torkab kirsi riigilõiv, mis praeguse hinnakirja järgi on 25.56 eurot.
ÜHTLASI PEAB JUHT esitama kehtiva tervisetõendi, mille väljastab lisatasu eest perearst. Nõustun, et selle vastu on raske midagi öelda: puhutine terviseseisundi kontrollimine on liiklusohutuse seisukohalt põhjendatud. Ent taas saaks hakkama digitaalse lahendusega — paber näpus, arstikabineti ja liiklusregistri vahet jooksmine ei peaks olema vältimatu.
Miks kulutab riik aega, raha, paberit ja plastmassi, andmaks välja dokumente, mida paljud ei vaja? Miks ei peeta sel puhul tähtsaks kokkuhoidlikkust ja keskkonnasäästlikkust nagu paljudes teistes valdkondades.
Palusin selgitust maanteeametist. Nagu kartsingi, tuli eksamiosakonna juhatajalt Toivo Kangurilt kõigepealt vastus, mille võiks lühidalt kokku võtta nelja sõnaga: «nii on seaduses kirjas».
Kui ma pealiskaudse vastusega ei rahuldunud ning palusin seadusesätte asemel kommenteerida selle mõtet, sain teada, et bürokraatia juured peituvad rahvusvahelises õigusruumis: Viini teeliikluse konventsioonis ja Euroopa Liidu õigusaktides.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis olevat elektroonilise juhiloa riigisisest kasutuselevõttu arutatud ning saadud sellele maanteeameti spetsialistide põhimõtteline heakskiit. Paraku pidavat rahvusvahelised kokkulepped käsitlema mootorsõiduki juhtimise õigusena praegu veel juhiluba kui isikule füüsiliselt väljastatud dokumenti.
Veendumaks, et uuendus ei lähe regulatsioonidega vastuollu, peab ministeerium vajalikuks korraldada spetsiaalne õiguslik analüüs. Selle põhjal saab otsustada, kas juhiloa Eesti-sisene elektrooniline vorm tuleb kõne alla.
KÕIK ON MÕISTETAV: kui tahame mängida samade reeglite järgi mis muu Euroopa, ei tohi me liiga palju soleerida. Niisiis tehkem analüüs ja langetagem otsus! Paraku pole analüüsi tegemist tänavuseks kavandatud — parimal juhul jõutakse selleni tuleval aastal, kui juhilubade kohta jõustuvad uued Euroopa Liidu õigusaktid. Järelikult pole lähiajal ikkagi käegakatsutavat edenemist oodata.
Või on asi siiski tahtmises? Seadusi ei anta inimestele ette kusagilt kõrgelt Siinai mäelt, inimesed teevad neid ise. Seega saavad nad neid ka ümber teha. Kui kiiresti, sõltub pigem pealehakkamisest.