Elu muutub tohutu kiirusega, kuid igapäevaelus me sellele ei mõtle. Kõige paremini näeb muudatusi laste pealt, sest täiskasvanule tundub viimase paarikümne aasta areng sujuv. Lastel mälestusi sellest ajast aga pole.
Repliik: Kui mina noor olin...
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
17. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne päeva eest nägin telesaadet, milles õpetaja algklassilastega jõulukaarte meisterdas. Õpetaja päris laste käest, kas nad ka teavad, kuidas kaardid adressaadini jõuavad. Ega teadnud küll, sest keegi polnud ju päris kirju ja kaarte saatnud. Seda, et e-kirjad ja telefonid suretavad tavalist kirjavahetust järk-järgult välja, tean niigi, aga et sirgub põlvkond, kel sellise postiteenusega enam üldse pistmist pole, ei olnud pähe tulnud.
Samasse kategooriasse kuulub hiljuti tuttavalt kuuldud lugu. Tema laps oli pärast ühe raamatu lugemist pärinud, mis asi on «e-mail kauss». Arvestades, et elamegi nii-öelda
e-ajastul, pole sellises järelduses midagi imelikku. Ja ega siin ole kedagi milleski süüdistada.
Lihtsalt kummaline on mõelda, et kui mina kuulasin nooruses vanaema kui-mina-noor-olin jutte, siis nüüd tuleb minul samamoodi rääkida oma lapsele kõigest paarikümne aasta tagustest asjadest.