/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Mõni aeg tagasi lugesin ma ühe artikli kirjutamise tõttu päris palju 1939. ja 1940. aasta «Sakalaid». Nagu igaüks teab, olid need aastad nii maailma kui Eesti ajaloos murranguline periood ja kuigi minu eesmärk polnud otsida lehtedest maailmapoliitilisi sündmusi, jäid nood paratamatult silma. Tuleb tunnistada, et nende kirjutiste lugemine oli valus.
Tegelikult ma praegu valetan. Valus polnud mitte lugeda seda, kuidas Saksamaa Euroopat lammutas, ega isegi seda, kuidas Eesti valitsus Nõukogude Liidule järjepidevalt järeleandmisi tegi, vaid kõige selle taustal kohalike uudiste lehekülgi.
«Tarvastu malevkonna spordiklubi valib uut juhatust», «Naistuletõrjujad käisid täienduskursustel», «Kuidas moodustada uut linnavalitsust» on uudisnuppude pealkirjad. Korraldatakse kirjandusõhtuid, imestatakse, mis sunnib meest otsima kaaslast ajalehekuulutuse kaudu, arutletakse Ugala repertuaari üle ning tabatakse veinivargaid. Elu nagu elu ikka.
Ja ehkki inimesi teavitatakse ka õhualarmide signaalidest ning muust võimaliku sõjategevusega seonduvast, ei paista keegi aimavat, kui kiire ja järsk lõpp normaalsele elule tuleb.
Jah, küllap mõeldi sellest, mis saab siis, kui sõda siiamaale jõuab, ning kuidas see üle elada, kuid oma riigi peatsest kaotamisest, küüditamisest ja kogu harjumuspärase elukorralduse totaalsest muutumisest aastakümneteks vaevalt õudusunenägusid nähti.
Mina lugedes aga teadsin, kuidas kõik lõpeb ja kui mõttetud on tulevikuperspektiivis kõik need arutelud, mida siis täie tõsidusega peeti.
Praegu on meil oma riik olnud peaaegu sama kaua. Maailm on rahutum, kui me viimastel aastakümnetel oleme harjunud seda nägema. Ja meie elame oma tavalist elu ning teeme plaane.