Tarbijate pöördumistest lähtudes tuletab tarbijakaitseamet kauplejaile meelde, et kaupade hinnaesitlus peab olema tarbijaile selge ja tõene.
Tarbijakaitse: kaupade hinnad peavad olema kirjas selgesti ja õigesti
22. september 2017, 15:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbijakaitseameti poole on pöördunud tarbijaid, kelle mureks on olnud erinev kauba hind riiulil ja kassas või on kampaania reklaamis väljakuulutatud tooted otsas juba kampaania alguses, teatas tarbijakaitseamet uudisteagentuurile. Hinnaerinevused ja lubatud kauba puudumine on tarbijatele nörritavad ning ka seadusega keelatud.
Tarbijakaitseamet rõhutab, et kauplustel tuleb olla tarbijate vastu aus. Kampaaniaid tuleb planeerida nii, et selle lõppedes või vahetudes jõuaks ära vahetada ka hinnasildid või uue sisseostuhinnaga saabunud partii puhul korrigeeritaks hindu riiulil ja kassasüsteemis korraga. Seda juhtub nii suuremates kui väiksematest poodides, apteekides ja mujalgi.
Seaduse järgi on hinnaerinevuse korral tarbijal võimalik kõrgemat hinda kassas kas aktsepteerida või loobuda ostust. Paljude kauplusekettide juhtkonnad on meedia vahendusel öelnud, et hinnaerinevuste korral kassas lahendatakse olukord riiulile märgitud hinna kasuks, tarbijate pöördumistest nähtub aga, et sageli see nii ei ole.
Kauplejatel tuleb jälgida ka muid hinnateabe esitamise nõudeid. Euroopa Liidus peab kaupleja eelpakendatud kaupadel lisaks müügihinnale avaldama ka ühikuhinna ehk kauba ühe kilogrammi, liitri, meetri, ruutmeetri või tüki hinna. Seda välja arvatud kaubal, mille ühikuhind on sama kui müügihind, näiteks on liitrises pakendis müüdava piima või mahla müügihind identne ühikuhinnaga.
Lisaks tarbijatelt saabunud vihjetele on varasem uuring näidanud, et iga kolmas tarbija on kogenud olukorda, mil kampaania ajal välja reklaamitud tooted olid otsas enne, kui nad poodi jõudsid. Samuti on varasem uuring näidanud, et üldiselt on pakkumiste vahe vaid mõnikümmend senti, ent tarbijad tajuvad hinnaerinevust mitu korda suuremana selle tegelikust väärtusest.