/nginx/o/2017/07/05/6860423t1h67c3.jpg)
ENDISELT KESTAB arutelu Tallinna hõberemmelga teemal ning vaibunud pole ka mõttevahetus Viljandi raekoja pargi järjekordse renoveerimise ja sealsete kuuskede ümber. Tallinnas käiakse uurimas remmelga tüve ja lugemas aastaringe, et selgitada välja, kui vana või haige see puu siis täpselt oli. Viljandis uurime, kui viltu on kuused kasvanud, kui palju on neil kuivanud oksi ja kas nad ikka vääriksid ellujätmist.
Samuti pole teineteisemõistmise lootust loomakaitsjate ja loomade arvelt tulu teenijate vahel. Tundub, et ühed kasutavad vaatamiseks ja hindamiseks mõistust, teised aga näevad loomi, linde, lilli ja puid elusana, vaadates neid südamega.
Nii käivad ka meil volikogu saalis vaidlused selle üle, kuidas täpselt määratleda ja eeskirjadesse panna, kes on metsloom ja kes koduloom, millisesse lahtrisse paigutada linnud ning kuidas ja kas üldse kõik nad kaitsmist vajavad. Seisukohavõtte on nii loomade kui lindude teemal seinast seina.
LINNAPEA ALLKIRJAGA hankedokumendid nägid 2014. aastal renoveeritud raekoja pargis muude tegevuste kõrval ette sinna rajatud roosipeenra osalise likvideerimise ja peenras olevate istikute (kokku 78) ümberistutamise uude, rajatavasse peenrasse. Nii raekojataguse aia kui ka raekojaesiste peenarde roosid on ostetud Eesti ühe tuntuma roosikasvataja Rein Joosti Põltsamaa aiandist.
Arutasime 2014. aastal enne rooside ostmist pikalt, kellelt ja kust need osta. Joosti aiandi istikud olid teistes pakkumistes olnutest pisut kallimad, aga asjatundjate sõnul ka kvaliteetsemad. Pidasime nõu Rein Joostiga ja linna rooside kauaaegse hooldaja, Floreasi aedniku Tiia Andressoniga.
Minule said kaalukeeleks Rein Joosti sõnad: tulen oma aiandi istikutega ise kaasa ja seisan nende muldapaneku juures, et kõik saaks nii nagu vaja. Ja et ta käib Viljandi roosipeenraid ja nende hooldamist aeg-ajalt ikka üle vaatamas. Siis mõistsin, et tõelisele aednikule pole oluline mitte ainult roosiistikute kasvatamine ja müümine, vaid ka see, et tema kasvatatud roosid saaksid mulda pandud hoole ja armastusega. Seega pole nende 78 roosi uuesti väljakaevamine ja ümberpaigutamine minu silmis sama mis kivihunniku viimine uude asupaika.
TEATAVASTI SISALDAB iga uus ehitusprojekt, olgu see tänav, kõnnitee või hoone, ka tundlikku haljastuse osa. Olen näinud haljastusspetsialistide pisaraid mahavõtmisele minevate puude pärast. Olen kogenud tuliseid vaidlusi ning näinud niinimetatud mõistuseinimesi domineerimas haljastus-spetsialistide üle, nonde arvamustest ratsionaalsetel kaalutlustel enamuse jõuga ülesõitmist. Ja aeg-ajalt nii mõnegi haljastusspetsialisti läbipõlemist sellise käitumise pärast.
Linnavalitsuses töötades olen näinud probleemide lahenduskäike raekoja seest vaadatuna ning ka ise nendes osalenud. Olen tähele pannud nii enda kui teiste ametnike puhul, kui kiiresti on võimalik omandada ametnikukeskne mõtteviis, olgu see siis tingitud kasutada oleva raha hulgast, piiravatest seadustest ja reeglitest või tihti ka pealesuruvatest tähtaegadest. Kergesti kipub otsuste tegemisel peale jääma mõistus, emotsioonitu soov lihtsamini läbi ajada.
Just seetõttu on alati õhus konflikti võimalus. Tihti ei oska kitsas ametnike ring ette näha, milline emotsionaalne väärtus võib kellelegi olla otsustajate silmis mitte just kõige väärtuslikumal puul, põõsal või lillepeenral.
Kes vaatab mõistuse, kes südamega. Linna juhtides ja otsuseid tehes on aga selle kahe nägemisviisi vahel vaja alati leida tasakaal. Kui seda ei leita ja konflikti ei osata ette näha, siis see konflikt ka tuleb. Lähiminevikus on seda tõestavaid näiteid olnud mitu.
VILJANDIL EI OLE haljastuse arengukava. 2014. aastal sai selle loomisega algust tehtud, kuid näib, et haljastusspetsialistide vahetumise ja vahepeal sootuks puudumise tõttu on asi soiku jäänud.
2014. aastal moodustas linnavalitsus haljastuskomisjoni, kuhu pidasime vajalikuks peale ametnike kaasata väljastpoolt linnavalitsust arboristi, dendroloogi, aedniku ja ka ühe sellekohase ettevalmistusega linnakodaniku. Laiapõhjalise komisjoni loomise eesmärk polnud kahtlus, et linnaametnikel pole piisavat erialast ettevalmistust. Eesmärk oli tuua komisjoni juurde teise arusaamise ja vaatenurgaga inimesi ning luua otsuste tegemisel tasakaal niinimetatud mõistuse- ja südameinimeste vahel.
Praeguseks on linnavalitsus moodustanud uue, vaid ametnikest koosneva haljastuskomisjoni, kuhu väljastpoolt linnavalitsust inimesi enam ei kuulu. Miks selline otsus sündis, selle kohta tegime arupärimise ka linnapeale Ando Kivibergile.
Kahtlemata on abilinnapea Kalvi Märtini juhitaval haljastuskomisjonil praeguse koosseisuga märksa lihtsam otsuseid teha. Kui meenutada komisjoni eelmise koosseisuga tehtud otsuste sündi, tuleb nentida, et see polnud sugugi kerge, sest arusaamisi ja seisukohti oli palju. Arvan aga, et sündinud otsused olid põhjalikumalt läbi arutatud ja arvesse oli võetud väga erinevate spetsialistide arvamusi.
Võib-olla oleks linnavalitsusel arukas need inimesed linna haljastusega seotud otsuste tegemise juurde uuesti abiks paluda?