Rahu, ainult rahu! Ma saan ju hakkama!

Kristel Jaago Foto: Erakogu

VILJANDIS PAALALINNAS eramute ja kortermajade piiril elavad kahes nüüdisaegses kena aiaga majas inimesed, kelle pere on keskmisest suurem: mõlemas majas kümme inimest. Nad on elanud seal oma tavapärast paalalinlase elu juba viimased viis aastat. Nad käivad tööl, poes, arsti juures, juuksuris ja peol. Nad saavad hakkama, on rahul ja õnnelikud.

Küsite, miks ma sellest räägin, mis selles nii erilist on. Tegelikult polegi. Või vähemalt ei tohiks olla. Kas psüühiline erivajadus teeb need inimesed kuidagi erilist tähelepanu vajavateks linnakodanikeks? Tegelikult ei tee.

VÄIKESE PEREMAJADE üksuse rajas aktsiaselts Hoolekandeteenused Viljandisse selleks, et pakkuda kohalikele inimestele kodulähedast ja inimsõbralikku alternatiivi iganenud suurtele hooldekodudele «kaugetes külades». Esimesed elanikud kolisid Näituse tänava majadesse 2012. aastal. Suur osa Viljandi Näituse Kodu elanikest on pärit Viljandimaalt.

Endised suurte hooldekodude elanikud harjusid uute peremajadega kiiresti ära. Kompaktne linnakeskkond pakub võimalust kasutada väljaspool kodu mitmesuguseid teenuseid ja veeta vaba aega, käia näiteks spordihoones võimlemas või võtta osa pärimusmuusika aida üritustest.

Oma majas ja aias tuleb iga päev toimetada, et kodu korras püsiks ja hommikusöök laual oleks. Ööpäev läbi on elanikele toeks tegevusjuhendajad. Igaüks panustab oma kodu igapäevatoimingutesse niivõrd, kui suudab. Oleme püüdnud järgida põhimõtet teha võimalikult vähe elanike eest ära, sest kuidas muidu saaksid nad juurde uusi oskusi ja harjumusi.

ENAMIK MEIE MAJA elanikest käib esmaspäevast reedeni hommikupoolikuti tööl. Esialgu nad õpivad tööoskusi ja harjutavad ning seejärel teevad jõukohast tööd, näiteks koristavad või sordivad tekstiilitööstuse jääkmaterjali.

Lisaks otsestele uutele tööoskustele on nad omandanud tööelu juurde kuuluva rutiini, õppinud kellaaegadest kinnipidamist, püsivust ja küllap muudki. Tähtsaim aga on tunne ja teadmine: «Mina käin ka nüüd tööl!» See lisab eneseväärikust moel, mida võib-olla ei oska hinnata see, kel on kukil 20 aastat tööstaaži ja kes tunneb end tööelust veidi tüdinuna.

Naabruskonnaga on meie inimestel head suhted. Tihedat suhtlemist ei ole, tüli ka mitte. Leidub häid inimesi, kes on meid ise üles leidnud ning toovad sügiseti õunu ja muid aiasaadusi. Meie omalt poolt pakume linlastele kohta, kus panustada vabatahtlikuna, teha läbi oma koolipraktika või sooritada kaitseväe asendusteenistus.

POSITIIVNE KOGEMUS kogukonna keskele rajatud peremajadega andis kindlust minna edasi ja rajada paremini toime tulevatele inimestele väikesed perekodud korteritesse. Äsja, märtsis-aprillis, koliski Männimäe linnaosa korteritesse kümme erivajadusega inimest, nende seas ka mõni Näituse tänavalt.

Nad kõik on selleks tublit tööd teinud. Koos tugiisikutega harjutati söögivalmistamist, linnaliinibussiga sõitmist, telefoniga helistamist, pangakaardiga maksmist ja muid väga tavalisi asju, mis piiritletud päevakavaga ja kaitstud keskkonnas ei olnud lihtsalt vajalikud.

Juba on leheveergudele jõudnud naabrite mure, kas need inimesed ikka saavad korterieluga hakkama. Esimene kuu uues elukohas on nüüd seljataga. See on näidanud, et saadakse hakkama. Kenasti. Päevasel ajal on nõu ja jõuga abiks tugiisik, öösiti saab talle helistada, kui peaks tekkima mure, millele lahendust küsida.

Korterisse kolinud inimesed ise ütlevad, et tunnevad end väga õnnelikuna. Uusi kogemusi ja õppimist toob iga päev. Näiteks kuidas linnaliikluses ohutult rattaga sõita või õiges kohas tänavat ületada, kuidas suhelda poes ja tänaval võõraste inimestega ning kuidas saada aru, kas ahjupraad on juba küps. Nad on väga rahul, et saavad olla tegusad ja tulevad ise toime.

Männimäele iseseisvama elu peale kolinud Marko kostabki: «Rahu, ainult rahu! Ma saan ju hakkama. Mul lihtsalt läheb veidi kauem aega!»