Möödunud aasta põllumajanduse struktuuriuuringu esialgsetel andmetel oli Eestis 16 700 vähemalt ühehektarise põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvat põllumajanduslikku majapidamist. Statistikaameti andmetel on praegu ligi 2500 majapidamist vähem kui kolm aastat tagasi.
Kuigi viimase kolme aastaga on vähenenud nii piimakarjakasvatajate kui ka seakasvatajate arv, näib, et mõlemad on oma tegevuse pigem ümber korraldanud. Lõpetajateks on ilmselt eelkõige hooldusniitjad ehk majapidamised, kes põllumajandussaadusi ei tootnud, kuid kelle heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras säilitatav püsirohumaa samuti kasutatavaks põllumajandusmaaks loetakse. See on administratiivsete piirangute loogiline tulemus. Põllumajandusmaa ei ole kasutusest välja langenud, vaid on läinud aktiivsete põllumajandustootjate valdusse.
Olukorras, kus väikemajapidamiste hulk on mitme aasta jooksul kordades vähenenud – viimase kümne aastaga kokku 6600 majapidamist, on põllumajandusmaa pind olnud pikalt tõusutrendis. See on kümne aastaga suurenenud üle 88 000 hektari, sealjuures viimase kolme aastaga üle 37 000 hektari ja ulatub nüüd juba 995 000 hektarini.
2016. aasta 1. septembri seisuga oli Eestis 6970 majapidamist, kus peeti põllumajandusloomi, -linde või mesilasperesid. Kümne aastaga on loomadega majapidamiste arv vähenenud kaks korda. Kahanenud on nii veise- ja seakasvatajate kui ka lambaid ja kodulinde pidavate majapidamiste hulk.
Loomakasvatustegevuse on lõpetanud põhiliselt füüsiliste isikute majapidamised, kus oli vähe loomi. Viimase kolme aasta jooksul lõpetas piimakarja pidamise 790 majapidamist ehk iga kolmas. Kaks kolmandikku lõpetajatest olid oma tarbeks ühe või kahe lehma pidajad. Eriti silmatorkav on seakasvatajate arvu vähenemine viis korda. 2013. aastani kasvas hoolimata suurest loomapidajate arvu langusest ka loomakasvatus loomühikute arvestuses. Viimasel kolmel aastal on see aga vähenenud põhiliselt piimakarja ja seakasvatuse vähenemise tõttu.