Repliik. Meie oma Ždanoka

Marek Tiits Foto: Marko Saarm

Et keegi Eesti venekeelse vähemuse eest ja nimel sõna võtab, on iseenesest hea. Suurimale kohalikule rahvusvähemusele on tingimata vaja oma valjuhäälset esindajat. See on demokraatliku riigi tunnus. Kulmu paneb aga kortsutama ühe sellise venelaste hääletoru Yana Toomi Süüria-suunaline reisikihu.

Selles riigis käib teatavasti kodusõda, mida kogu maailm püüab lõpetada. Et Toom üritab end nii kõrgesse mängu sulandada, teeb ühtaegu nalja ja tekitab ärevaid küsimusi, sest keegi ei saa aru, millise poole asju ta seal ajab. Veelgi segasemaks muutus Toomi agenda pärast hiljutist intervjuud, milles tema sõnum eestlastele oli: «Me ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis 1944. aastal oli. Oli mis oli, elame edasi.» 

Kas sama nõu annaks Toom ka Süürias al-Assadi režiimi all kannatanud inimestele?