Läbi tänavuste presidendivalimiste arvamusküsitlustes populaarseima kandidaadi positsiooni hoidnud, kuid lõpuks põrunud Marina Kaljurand tunnistas Sakalale, et tema poolt lubas hääletada märksa rohkem valijamehi, kui seda tegelikult tegi.
Marina Kaljuranna tagasivaade presidendivalimistele: mulle antud lubadused ei pidanud (2)
20. detsember 2016, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta lõpus on inimestel ikka kombeks viimastele kuudele tagasi vaadata. Võiks arvata, et 2016. aasta oli teile üks elu sündmusterohkemaid. Kas mul on õigus?
Eks minu elus ole olnud väga erinevaid aastaid, aga omas mõttes oli lõppev aasta tõepoolest erakordne. Tegin midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem teinud ehk kandideerisin presidendiks. Lisaks olin aasta esimese poole välisministri ametis, mis jättis samuti oma meeldejääva jälje.
Valimiskogu läbikukkumisest on nüüdseks möödas enam kui kolm kuud. See peaks olema piisavalt pikk aeg mõtete ja emotsioonide klaarumiseks. Kui suur pettumus sellest teie hinge jäi? Olite ju algusest peale populaarsusküsitlustes konkurentsitu liider.
Muidugi olen pisut pettunud. Mul on juba kord nii kombeks, et kui sean mingi eesmärgi, panen sellesse oma hinge ja teen kõik, et siht saavutada. Mis puudutab presidendivalimiste kampaaniat, siis olen kindel, et ma andsingi kõik, mis oli minu võimuses. Samas kainelt mõtleva inimesena ma ju teadsin, et lõpuks on võimalikud erinevad stsenaariumid.
Siiski: kui palju teis oli kindlust, et võiduvõimalused on reaalsed?
Sõitsin suvel puhkuse ajal ning ka hiljem, kui oli saanud selgeks, et mind esitatakse valimiskogusse, väga palju mööda Eestit ja suhtlesin valijameestega silmast silma. Samuti rääkisin paljudega telefonitsi. Toonase tagasiside põhjal arvasin tõepoolest, et minu šansid on päris suured. Aga kordan veel: ma ei pidanud hetkekski seda ainuvõimalikuks lahenduseks. Arvestasin, et mind ei pruugita valida järgmiseks Eesti Vabariigi presidendiks.
Kumb moment oli valusam, kas see, kui Taavi Rõivas teatas, et Reformierakond astub Siim Kallase selja taha, või see, kui teie häälesaak osutus valimiskogus nii väikeseks, et te ei pääsenud isegi teise vooru?
Väga raske on neid hetki võrrelda. Mis puudutab Reformierakonna otsust, siis ma olen sellest ajakirjanduses juba väga palju rääkinud ning mul pole sellele enam midagi lisada. See oli Reformierakonna valik, mida mul tuli aktsepteerida ning millest lähtuvalt järgmisi valikuid tegema hakata.
Sealtmaalt ei olnud minu selja taga erakonda, kes oleks mulle kampaaniat teinud ja tabeleid pidanud. Ma tegin seda ise. Õigemini tegin seda koos oma tütrega. Jah, mul oli tugevaid toetajaid peaaegu kõigist erakondadest ning ka mõned reformierakondlased jätkasid minu nimel valijameestega kõnelemist. Aga põhirõhk suhtluses jäi siiski mu enda kanda.
Kui ma valijameestega rääkisin, küsisin alati jutu lõpetuseks nende käest, kas nad toetavad mind. Ma ei luninud toetust, vaid tahtsin teada saada, milline on tegelik pilt. Ja see pilt, mille ma siis sain, ei vastanud sellele, mis ilmnes Estonias pärast esimest hääletusvooru. Sain loodetust vähem hääli.
Ma ei taha, et keegi tõlgendaks seda tohutu pettumusena, aga mulle on tõesti suur küsimärk, miks inimesed ei julgenud mulle silma sisse vaadates oma tegelikku eelistust tunnistada.
Seega teid häirib teadmine, et teile valetati näkku.
Ma ei taha kasutada sõna "valetasid". Küllap inimestel olid tõe varjamiseks eri põhjused ning küllap osa mõtles ka ümber. Aga fakt jääb faktiks: see häälte arv, mis minu nime taha valimiskogus kogunes, ei klappinud sellega, mis oli olnud minu enda tabelis.
Kusjuures nendega, kes ütlesid, et nad pole veel otsustanud, ma ei arvestanudki. Arvestasin ainult kindlate jah-sõnadega.
Kui väsitav oli teile hilissuvine ja sügisene kampaania, mil kandidaadid pidid peaaegu iga päev osalema mõnes debatis, andma kümneid intervjuusid ning tagatipuks meelelahutusportaalide tarvis jäneseid ja kuusekesi joonistama?
Füüsiliselt oli see muidugi koormav. Unetunde jäi väheks ning me sõitsime tütrega Eesti mitu korda risti-põiki läbi. Aga kõigilt kohtumistelt tuli midagi positiivset, mis energiat tagasi andis.
Väga eredalt jäi meelde kohtumine ühe valijamehega, kes käis ise väga jõuliselt peale, et ma temaga kokku saaksin. Ootasin sellest väga rasket kohtumist. Kellaaeg oli juba hiline ja väsimus painas. Ja kujutage ette! Kui me laua taha istusime, ütles see härrasmees, et on tegelikult juba ammu selgeks mõelnud, et valib mind. Aga ta tahtis mulle pakkuda lihtsalt väikest hingetõmbepausi tassi tee juures. Pärast sellist kohtumist tegutsed kolm päeva nagu elektrijänes!
Mis puudutab debatte, siis lõpuks me teadsime kandidaatidega teineteise jutupunkte juba une pealt ning ma oleks väikeste variatsioonidega võinud stuudios esineda ka näiteks Mailis Repsi, Siim Kallase või Allar Jõksina.
Nüüd, kui vahepeal on isegi valitsus kukkunud, öeldakse, et Reformierakonna kraavisõidule pani aluse hambutu ja vigaderohke käitumine presidendivalimistel...
(Lõikab vahele) Kindlasti ei hakka ma Reformierakonna käitumisele hinnangut andma. Ega ka ühegi teise erakonna käitumisele. Las seda teevad need, kes vahetult toonaseid otsuseid langetasid.
Mis kavatsused teil edaspidiseks on? Kas eelistate naasta täiel rinnal diplomaatiasse või peate ikkagi ka mingit poliitilist plaani?
Oktoobri lõpust olen osalise tööajaga tagasi välisministeeriumis. Teen seda, mida olen seal teinud viimased neli aastat ehk olen nõunik küberjulgeoleku teemadel. Jätkan Eesti esindamist ÜRO töögrupis ja nõustan ministeeriumi nii palju, kui vaja on.
Laiemalt rääkides pole mul mõtet salata, et hakkasin pärast presidendivalimisi saama ohtralt tööpakkumisi nii Eestist kui välismaalt. Aga ma pole seni end sajaprotsendiliselt mitte kellelegi lubanud. Olen pidanud loenguid USA-s, Ukrainas, Gruusias... Mul palutakse rääkida praktilisest diplomaatiast, aga ka julgeolekuolukorrast. Niisiis saan praegu päris palju tegelda teemadega, mida väga hästi tunnen.
Aga ikkagi, Eesti poliitika? Veel tänavu kevadel lubasite asuda reformierakondlasena tegevpoliitikuks, kui ei osutu presidendiks valituks. Kui kindlalt olete selle võimaluse nüüdseks välistanud?
Võib-olla on Eestis üldse üks-kaks erakonda, kellega ma koostöö välistaksin. Reformierakond nende hulka ei kuulu. Aga tõsi on see, et pärast kevadet on ilmnenud asjaolusid, mis toona öeldut oluliselt muutsid. Ma ei tea, mis pikemas perspektiivis saab. Küll aga võin kindlalt öelda, et ei kandideeri kohalikel valimistel ega astu lähiajal ühtegi erakonda. Mis saab kahe-kolme aasta pärast, on vara öelda.
Miks te ei kandideeri? Teil on ju ometigi väga hea kapital, et pretendeerida näiteks Tallinna linnapea kohale.
Inimesed peavad tegelema ennekõike nende valdkondadega, milles nad on head. Kui ma kandideerisin presidendiks, olin selle väga põhjalikult läbi mõelnud ning uskusin siiralt, et suudaksin seda rolli Eesti hüvanguks hästi täita. Kohalike valimiste suhtes mul sama tunnet pole. Seega, kui ma kandideeriks, oleks see mõnes mõttes inimeste petmine. Ma pole kohalik poliitik, pole seda kunagi olnud ega tea, kas ma selleks kunagi saan.
Järgmised presidendivalimised on juba viie aasta pärast. Kas oleksite siis valmis uuesti kandideerima, kui keegi peaks pakkuma?
Päris kindlasti ei oska ma praegu sellele küsimusele vastata. Harjun praegu uue eluga. Mul on lähiaastateks küllalt tegevust ja väljakutseid. Kavatsen neid nautida.
Teate, mulle meeldib väga see, et ma ei pea olema 24 tundi ööpäevas nii-öelda online. Olen 2005. aastast olnud suursaadik või ministeeriumi asekantsler, mis teisisõnu tähendab seda, et pead kogu aeg olema kättesaadav ning valmis operatiivselt langetama vastutusrikkaid otsuseid. Ma ei vastuta praegu millegi sellise eest.