Lähitulevikus ei juhtu Viljandi Kaare kooliga midagi, kuid seitsme aasta pärast peab too hariduslike erivajadustega lastega tegelev õppeasutus oma senise maja maha jätma. See on muudatus, mida ei saa ellu viia üleöö. Mida varem rahulikult atra seadma hakatakse, seda sujuvamalt ja õigemas suunas saab kogu protsess minna.
Kas erivajadustega lapsed peaksid õppima eraldi asutuses või tavakoolis, on üsna paradoksaalne küsimus. Esimese variandi kasuks räägib see, et nii peaksid olema tagatud kõik tingimused, mida need lapsed vajavad. Niisuguse lahenduse miinus on aga, et nad ei harju teiste lastega ning ka tavakoolis õppivatel poistel ja tüdrukutel ei avane võimalust omandada eluks kogemus, kuidas mõnevõrra teistsugust lähenemist vajava kaaslasega suhelda. Teisena nimetatud variandi rakendamise korral jäävad aga halvimal juhul kaotajaks kõik asjaosalised: nii hariduslike erivajadustega lapsed, teised õpilased kui õpetajad.