Vaba mõte. Võõraviha ja alalhoidlikkus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Jutud Eestisse voorivatest pagulaste hordidest on kestnud kuid. Mina oma ihusilmaga ühtegi näinud pole. Ja kui oleksingi, mis seal siis ikka. Mul pole kinnisideed, et kõik tänaval vastu jalutavad inimesed oleksid Kalevipoja, Suure Tõllu või Lembitu järeltulijad. Kui inimene tahab teha tööd ja püüab selles kummulikeeratud maailmas oma õnneterakest leida, pole rass ja religioon tähtsad. Kõigil inimestel on õigus elada. Lepime muu hulgas kokku ka selle tühise pisiasja, et nahavärvi ja sünnimaad me üldiselt ise valida ei saa, eks ole.

Olen küll üle keskmise paikne tegelinski, aga kui saatuse keerdkäigud peaksid mu viima näiteks Hiinasse, kas siis seal lennukist maha astudes vaadataks mind kui ohtu riiklikule julgeolekule? Ma loodan väga, et mitte. Arvamus indiviidist peaks ju kujunema tema tegude, mitte geenibaasist sõltuva väljanägemise põhjal. 

Ühest küljest oleks seega täiesti mõistlik, et seni, kuni pole ühtegi näidet või tõestust selle kohta, et mõni sõja eest põgenenud inimhing siin tänutäheks ulualuse ja pudrukausi eest ostukeskustesse pomme laiali tassib, pole mõtet nende pihta ka tatti pritsida. Selles kontekstis on pilt, mis suhtluskeskkondades ja ajalehekommentaariumides vastu vaatab, päris valus. Käib sõda, ainult et vaenlast pole justkui kusagil. Argumenteeritud arutelu ja sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna alustalad, aga lausmõnitamine ja ähvardamine on midagi muud. Olgem ausad, hoopis selliseid praalivaid rusikaviibutajaid tuleks karta.