Sealjuures on inimesed, kelle nimesid on kogu saaga kestel mainitud, märkimisväärselt erineva taustaga. On nii neid, kelle puhul saab rõhutada suurt välispoliitilist kogemust, kui ka selliseid pürgijaid, kelle trumbina nimetatakse midagi sootuks muud, näiteks tugevat sotsiaalset närvi.
Sellel, miks Eesti riigi esimest meest parlamendis tõenäoliselt ära ei valita, on hulk põhjusi, mille võiks võtta kokku lausega, et selline on meie päevapoliitika hetkeseis. Mõned arvajad on öelnud, et juhul, kui president riigikogus kolme vooru jooksul tõepoolest valimata jääb, on see meie seadusandliku võimu häbiplekk. Samas tuleb tunnistada, et ühes tõeliselt demokraatlikus riigis jääb olukord, kus arvamused on killustunud, igati normaalsuse piiridesse. See ongi demokraatia.
